Põhja-Korea sülitab sanktsioonidele ja toob riiki luksusautosid
/nginx/o/2019/07/22/12393460t1h04d0.jpg)
Eelmisel nädalal avaldas mittetulundusühendus Centre for Advanced Defense Studies (C4ADS) ehk Täiendatud Kaitseuuringute Keskus uuringu, mis käsitles luksuskaupade jõudmist Põhja-Koreasse.
Teemat vahendas ka ajaleht The New York Times, kelle analüüsist selgus, et kaubad jõuavad Põhja-Koreasse väga keerukat teed pidi.
Autod, mis Põhja-Koreasse jõuavad, on erinevad, kuid üldiselt on need kõrgema klassi mudelid. President Trumpi ja Putiniga kohtudes kasutas Kim Jong-Un Mercedes Benzi lipulaeva Maybachi S62 ja S600 Pullman Guard mudeleid, mis maksavad viiest sajast tuhandest dollarist kuni 1,6 miljoni dollarini välja.
Luksuskaupade liikumise takistamine Põhja-Koreasse oli ka põhjus, miks USA president George W. Bush 2006. aastal riigile karmid sanktsioonid kehtestas.
2015. ja 2017. aasta vahel on vähemalt 90 riiki olnud päritolumaadeks Põhja-Koreasse jõudnud kaupadele. Kaubad liiguvad ka läbi ÜRO julgeolekunõukogu liikmete Hiina ja Venemaa ning Ameerika liitlaste Jaapani ja Lõuna-Korea.
Ametnikele on oluline teada Põhja-Korea varustusteid, sest riik kasutab samu kanaleid ka vajaliku tehnoloogia muretsemiseks oma tuumaprogrammile. Analüütikute sõnul jätkab Põhja-Korea uraani rikastamist eesmärgiga oma tuumalõhkepeade arsenali kasvatada 30st 60ni.
Vajalike kaupade riiki toomiseks kasutatakse väikest gruppi usaldusisikuid, kes liigutavad kõike, mida valitseval režiimil vaja on.
The New York Timesi ja C4ADSi uurimused jälgisid luksusautode liikumist läbi viie riigi, kasutades avalikke materjale, näiteks ekspordidokumente ja satelliidipilte.
Luksusautode teekond algas Hollandis Rotterdami sadamas eelmise aasta juunis, siis olid need suletud konteinerites. Konteinerid olid ametlikult Hiina transpordifirma nimel, kuid pole kindlalt teada, kes autod esimesena ostis. Autotootja Mercedes-Benzi emafirma Daimleri sõnul teevad nad taustakontrolli kõigile luksusautode ostjatele, vältimaks nende jõudmist sanktsioonide rikkujate kätte.
Hollandist jõudsid autod 41 päeva pärast Kirde-Hiinasse Daliani sadamasse, kus need maha laaditi ning umbes kuu aja pärast Jaapanisse saadeti. Sealt pandi need teele Lõuna-Korea poole, kuhu need jõudsid septembri lõpuks.
Seejärel pandi autod teele Nahhodka sadama poole, mis asub Venemaa Kaug-Ida osas. Ootamatult kadus see laev 1. oktoobril radarilt ning ilmus välja alles 18 päeva hiljem.
Ekspordidokumentide põhjal oli laev käinud Nahhodka sadamas, laadinud seal autod maha ning võtnud peale sütt. Sadam asub Vladivostoki lähedal, selles linnas aga paikneb ka laeva omaniku, Danil Kazatšuki laevafirma kontor. C4ADSi raporti sõnul pole täpselt teada, mis autodest edasi sai, kuid arvatakse, et need võidi lennutada Vladivostokist Põhja-Koreasse.
Neli kuud hiljem, selle aasta 31. jaanuaril, nähti Maybache sõitmas Põhja-Korea pealinna Pyongyangi tänavatel. The New York Timesile antud intervjuus väitis Danil Kazachuk, et on laeva omanik, mis autod Venemaa sadamasse tõi, kuid keeldus täpsemate selgituste andmisest.
Tõendeid, mis seoksid Kazatšukki kaupade liigutamisega Põhja-Koreasse, ei ole, kuid rahvusvaheliste sanktsioonide ekspertide sõnul on Venemaa Kaug-Ida sadamad Põhja-Korea salakaubaveo populaarsed transiidikeskused.
Veebruaris konfiskeeriti Danil Kazatšuki laevad Lõuna-Koreas, kahtlustati sanktsioonide rikkumist Põhja-Koreast pärit söeveol. Kazatšuki sõnul ei ole temal laevaomanikuna kohustust teada, mida tema laevad veavad ning et kõik oli Lõuna-Korea väljamõeldis.
Siiski on sidemed laeva ja sanktsioonide rikkumise vahel olemas. Eelmise aasta sügisel võttis söelaadungi vastu Enermax Korea-nimeline ettevõte, mida kahtlustatakse ÜRO määratud sanktsioonide rikkumises. Firma sõnul said nad oktoobris söelaadungi, mille arvasid pärit olevat Venemaalt, sest Danil Kazatšuk oli neile seda väitnud.
Juunis hakati ühte Kazatšuki laeva lammutama, kuna ettevõtja ei soovinud maksta Lõuna-Korea poolt konfiskeeritud laeva dokkimistasusid.