Kogedes Ukrainas lähedalt, kuidas kogu sõja olemus oli pea peale pööratud ning propaganda ei toetanud mitte lahingutegevust, vaid relvadega loodi hoopis ruumi, kuhu Venemaa saaks paisata oma propagandat, kirjutas Briti ajakirjanik David Patrikarakos raamatu «Sõda 140 tähemärgiga: kuidas sotsiaalmeedia 21. sajandi konflikte ümber kujundab».
Patrikarakos: sotsiaalmeedia on toiminud kui steroidid propagandale
Tema sõnul on uus tehnoloogia propaganda levitamise varasemaga võrreldes muutnud kujuteldamatult ulatuslikumaks ja kiiremaks, kuid isegi kui sundida sotsiaalmeediat võtma vastutus oma rolli eest infosõjas, lähevad asjad tulevikus veel hullemaks, sest videomanipulatsioonide laialdane levik avab põhjatu musta augu, kus võltsingut on tõest võimatu eristada.
Propaganda on alati eksisteerinud, interneti- ja sotsiaalmeediaajastul on see lihtsalt kolinud uude keskkonda. Kuidas on see propagandat muutnud?
Propaganda on sama vana kui sõda ise, sama vana kui inimkond. Üldiselt on seda kasutatud konfliktiolukordades. Nüüd aga on kaks asja teisiti.
Esiteks tehnoloogia, mis on muutnud propaganda levitamise varasemaga võrreldes kujuteldamatult ulatuslikumaks ja kiiremaks.
Võtame näiteks Nõukogude Liidu: kui Nõukogude Liit tahtis levitada oma propagandat, siis kuidas nad seda tegid? Lubades mõned kasulikud idioodid The New York Timesist oma riiki Potjomkini külasid vaatama või pannes kellegi Suurbritannias metroojaama juurde müüma kaasreisijatele ajakirja Kommunistlik Tööline. Nii et propaganda levitamine oli palju keerulisem.