Paljud migrandipäästjad naasevad Vahemerelt trauma ja süütundega

Liibüa Punase Poolkuu töötajad riigi rannikul Khomsi linna juures Vahemeres uppunud migranid surnukeha juures.

FOTO: Hazem Ahmed / AP / Scanpix

Vahemerest sisserändajaid välja õngitsevad vabatahtlikud päästjad ei mäleta mitte neid, kes võlgnevad neile tänu ellujäämise eest, vaid neid, keda nad ei suutnud aidata, ning tihti vajavad päästjad ise tuge hingehaavade ravimiseks.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

«Alati on see üks inimene, keda polnud võimalik päästa,» lausus psühhiaatriaõde Marie Rajablat. Ta töötab koos sageli suhteliselt noortest inimestest koostevate meeskondadega heategevusühenduste otsingu- ja päästelaevadel Vahemerele.

Et valmistada päästjaid ette traumaks, läbisid pühapäeval Prantsusmaalt välja seilanud päästelaeva Ocean Viking meeskonna liikmed eelnevalt psühholoogilise nõustamise.

Alus, mida üheskoos hoiavad käigus humanitaarühendused SOS Mediterranee ja Piirideta Arstid (MSF), on parasjagu teel rahvusvahelistesse vetesse Liibüa rannikul, kust suurem osa migrante alustab kipakates paatides ohtlikku teekonda lootusega jõuda Euroopasse.

Tänavu jaanuarist kuni juulini sai Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) andmeil Vahemerel surma ligi 700 inimest.

Rajablat mäletab juhtumit 2018. aasta jaanuaris, kus migrandipaadi uppumise järel sattus merelainete meelevalda umbes 70 inimest, nende seas oli surmasuus mitu imikut. Ohvrid korjas veest üles samade organisatsioonide esimene otsingu- ja päästelaev Aquarius ning aluse pardal nägid meedikud kurja vaeva, et inimesi elustada.

Tagasi üles