• Et jõuda Liibanonist Damaskusesse, tuleb kostitada iga ametnikku pistisega.
  • Kaheksa aastat külalisi mitte näinud linn on oodanud turiste pikisilmi.
  • Kohati näib, et elu seiskus 2011. aasta kevadel, kui protestid lahvatasid.
  • Sõja mainimist välditakse. Kõigi rünnak kõigi vastu tekitas liiga sügava haava.

Maksame neli dollarit pistist ametnikule, kes annab meile viimase loa, et saaksime lahkuda Liibanonist. Tema sõbralik naeratus väljendab karistamatuse tunnet, mis kaasneb piirivalvuri ametikohaga.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kell on 11 hommikul ja väljas on palav nagu põrgus. Meie ees kaob hea sillutisega tee ookrikarva mägede vahele. Meil pole aimugi, kas siseneme riiki või tühermaale – Süüria on meie jaoks terra incognita.

Mõnisada meetrit edasi seisab tee ääres reklaamtahvel, kus ripub ilukliiniku plakat. Kes küll tahab reklaamida Süürias ilukliinikut? käib mul peast läbi. Tegu on esimese reklaamtahvliga, mis püüab sõnumit edastada – sellele eelnenud olid hüljatud, neist nii mõnegi metallist skelett meenutas hernehirmutist kõnnumaal.