Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/06/27/7923941t1hd289.jpg)
/nginx/o/2019/08/29/12511224t1hf9b9.jpg)
Kakskümmend aastat tagasi otsustasid idatimorlased jätta ajalukku rõhuva koloniaalmineviku ja vägivaldse okupatsiooni ning hääletada referendumil iseseisvuse poolt, ent verevalamine sellega ei lõppenud. Indoneesia võimu pooldajad alustasid julma kampaaniat, mille käigus vägistati, piinati ja tapeti tuhandeid inimesi ning rohkem kui pool miljonit idatimorlast pidi kodudest lahkuma.
Kuigi praeguseks on iseseisvate riikide peres veedetud 20 aastat, seisab veidi enam kui miljoni elanikuga Ida-Timor endiselt silmitsi majanduslike raskuste ja sõltuvusega suurtest lähiriikidest. Ligi pool elanikkonnast elab äärmises vaesuses, 80 protsenti neist töötab põllumajandussektoris, paljudel inimestel puudub ligipääs puhtale joogiveele ja riigis puudub näiteks ka raudtee.