Praegu Amazonases toimuv pole kohalik katastroof, vaid puudutab kõiki maakera elanikke. Kuidas aga eemalt sellest tõest pilti saada? Ivo Tšetõrkin on eestlane, kes Amazonast kõige paremini tunneb. Kergitame saladuskatet põlispuude rindel toimuvalt, kohalike armurohtudelt, kanepilt ja sellelt, miks paljude reisid vaid unistuseks jäävadki.

Ivol on eriline anne võtta maailma vastu avatud meeltega. Sõltumata sellest, kas ta satub gringona džunglisse, šamaani riitusele või kaameratega puuderöövi konflikti keskele. Ta viib mind oma salaranda ja istume liivale vestlema. Ivo räägib kogu kehaga, joonistab liivale mustreid, niigi elavas näos lähevad tulise teema puhul silmad lausa põlema. Tema värvikas ja vahetus kogemustepagasis on seda, mis väärt jagamist, ülevoolavalt palju.

Amazonas pole just esimene paik, mis eestlasele pähe tuleks. Kuidas sinu armastus selle paiga vastu alguse sai?

Siis kui ise sinna sattusin. Läksin puhtast uudishimust, müüsin mootorratta maha, et lennupilet osta. Mind tõmbas Ladina-Ameerika, juhuslikult jäi sõelale Peruu ning Amazonas oli lihtsalt turistilaks, aga midagi jäi, et tahtsin sinna tagasi!

Järgmine aasta oli motikas maha müüdud, siis võtsin hirmsa intressiga väikelaenu, läksime jälle. Ja sealt reisifirma alguse saigi – raha ei olnud, aga jubedalt tahtsin minna. Mismoodi saaks? Võtan siis teised ka kaasa ja näitan, mida olen sealt avastanud. Mingi ime läbi kümme inimest haakiski sappa ja see oli ikka hull avantüür! Võtsin palju riske, meid loobiti kividega ja peeti näokoorijateks. Eksisime metsa ära, tuli vihmavaling ning seisime rinnust saadik vees. Selgus, et seisame mingis lohus, mis täitus. Lõuna-Ameerika ongi täis ootamatusi. Aga reisiettevõte on nagu mu oma laps ja see, millega vorsti leiva peale panen. Mitte raadiosaated, telesaated ja raamatud.

Amazonase öö on täis sünget salapära ja erootikat.

FOTO: Kaupo Kikkas

Saa osa Ivo Tšetõrkini rändurimaailmast:

Raadiosaade: «Reispass», Raadio 2 eetris
Telesaade: «Meelte sagedus Amazonases», ETV2 eetris
Reisid: Peruu, Kuuba jpt sihtkohad, Amazonase reisid
Raamatud: «Minu Amazonas», äsja tuli välja kordustrükk

Paljud unistavad maailmaränduri elust, kuid reisivad vaid vabal ajal. Mis imenipiga suutsid sina rändamisest elukutse teha?

Selleks, et elus mingeid muudatusi teha, tuleb sildu põletada. Millestki loobuda, et midagi uut saaks asemele tulla. Olen hariduselt jurist. Olin selline nurgaadvokaat, lammutasin abielusid ja saagisin taldrikuid. Kui tütar sündis, tegin otsuse, et aitab! Sõbrad ütlesid: lollakas, millest sa elama hakkad? Oma reisidest või?! Sinust saab kuradi sitahipi, hull oled peast! Elukaaslane oli toeks, nägi, et olen õnnetu. Ega midagi uut ei saa tulla millestki loobumata. Ma usun sellesse, et kui mingit juhtmõtet kuklas hoida, teed sa oma väikesed valikud selles suunas ja ühel hetkel avastad – opa! Ma olengi oma unistuseni jõudnud. Juristina tundsin, et tegelen ainult inimeste muredega. Nüüd tegelen reisimaailmas inimeste rõõmudega.

Jõeretk Amazonases, Mamiraua reservuaaris.

FOTO: Evaristo Sa

Kas seda hirmu ei olnud, et kui hobist saab töö, kaob sellest lõbu?

Seal on muidugi vaks vahet, kas reisin grupiga, elukaaslasega, lapsega või päris omapead.

Olen omapead reisinud väga palju, seljakotimatkajana koos naisega aasta otsa Peruus elanud. Ja sain aru, mis vahe seal on – öömajades inimesed ikka suhtlevad, aga korduma hakkavad samad jutud. Minnes oma grupiga, kellega jagad keelt ja kultuuriruumi, muutuvad vestlused palju sisukamaks ja sügavamaks. Ükskord olid mul tiimis põllumees, kel on 500 lehma, ja kaevanduse juht, kel 500 kaevurit, panin nad ühte tuppa ja nad olid superõnnelikud. Reisil saavad sõbraks inimesed, kes muidu võib-olla kunagi ei kohtuks. Amazonases teemegi ainult väikegrupireise ja enne kohtume kõigiga, et olla samal lainel. Inimesed seltskonnas on sama olulised kui see reis.

Meil on ka tava, et ollakse hetkes, mitte sotsiaalmeedias laiali. On hirmus patt sõita kohale ja seda mitte kõigi meeltega tajuda. Me ei lähe reisile ainult selleks, et midagi ära näha! Selleks piisaks pildist. Kui päriselt kohal oled, kasuta keha täies ulatuses, mine, ole ja osale – võta see enda sisse.

Meeleavaldused Amazonase kaitseks. See pole kohalik mure, vaid globaalne kriis!

FOTO: Via Www.imago-images.de

Mida me siin 11 500 kilomeetri kaugusel Amazonasest arvame, mis tegelikkuses ei kehti?

Hästi palju inimesi tuleb reisile kinnistama oma kontseptsiooni sellest kultuurist. Näiteks Amazonast saadab legend, et seal on palja tagumikuga indiaanlane, saab krokodilli süüa ja iga puu otsas on ahv. No kui valge mees maksab, siis loomulikult leidub keegi, kes tissid paljaks võtab, suled pähe topib ja ahvikese puu otsa paneb. Inimene on rahul, et käidud ja nähtud. Aga mina püüan viia inimesed natuke sügavamale, et nad mõistaksid asja olemust, mitte ei kinnistaks oma eelarvamust.

Inimesed tahavad närvikõdi ja ohutunnet, aga nad ei taha tegelikult ohus olla. Keegi ei taha surma saada, vaid ainult seda adrenaliini.

Eesti inimestele tundub, et levist välja minek tähendab ohtu. Mina ütlen, et see on pigem kasulik – saad korrakski ennast välja lülitada. See on vabastav!

Nii võimast loodust ei suuda enne Amazonase retke ettegi kujutada.

FOTO: Kaupo Kikkas

Millised reaalsed ohud Amazonases varitsevad?

Kiskjad on täiesti olemas, aga jaaguar ei ole loll – ta ei tule sulle ligi. Mürkmadudega on teine lugu. Metsa alla tossudega kooserdama minna ei saa, ikka kummik jalas, sest enamik maorünnakuid toimub pahkluu piirkonda. Samuti on mul alati kaasa ampullid, mis annavad 17 tundi armuaega, ja kiire kaatriga oleme me haiglast kõige rohkem kolme tunni kaugusel. Nii et ma ei tunne, et Amazonases oleks ohtlikum kui autoga Tallinna-Tartu maanteel. Tavaline Eesti puuk on palju jõhkram loom! Neid leidub ka Lõuna-Ameerikas, aga seal nad ei kanna haigusi.

Kas retkedel on midagi juhtunud ka?

Ei ole. Džunglifilmid toidavad hirme ja on täis müüte. Näiteks piraaja on tegelikult taimetoiduline ja sööb sind ainult siis, kui vee alanedes väikeses lompi nälga jääb. Kätt kusagile toppida ei maksa, keegi võib hammustada, torgata või nõelata.

Eesti rahvas on metsarahvas, nii kihvt on vaadata, kuidas ta teeb ka Amazonase džungli enda omaks ja tahab omaette tunnetada. Väga käib pinda, kui kõrval on esimest korda loodusse sattunud lärmakas tüüp New Yorgist, kes iga rohulible peale käsi kokku lööb ja hüüab: Wonderful! Awsome! We did it!

Kuidas seal valgetesse suhtutakse? Lõuna-Ameerikas on ju levinud hoiak, et valge inimene on jalgadega rahakott, mida raputada või röövida.

Mulle ei meeldi olla see saakloom, sa pead lihtsalt teadma, mida sa teed. Kui oskad keelt ja tunned kultuuri, oled rohkem nagu kauge külaline ja vähem turist. Seal on rohkem vabadust kui kusagil mujal. Võin minna suvalisse baari, võtta õlle, ja juba kuulen kõigest, mis toimub.

Mehel on auklik jalkasärk, šortsid ja alumiiniumpott. Võib-olla ka vana kanuu ja õlilamp. See on kõik. Kõik!

Inimestel Andides ja Amazonases on muuseas täiesti ükskõik, mis riigi lipp seal lehvib – on see Peruu, Brasiilia, Kolumbia või Boliivia oma, see on üks ökosüsteem. Kuid erinevused on tohutult suured. 26 kliimavöötmest on seal esindatud 20, kõrgustevahe tõttu. Ja inimestel on lühikese vahemaa taga täiesti erinev kultuur ja nad näevad ka teistsugused välja.

Antropoloogina huvitun ma eeskätte inimestest. Mitte kadunud kultuuridest, vaid elust siin ja praegu. Kõige rohkem panebki mind särisema hambutu baretis mees kuskil nurgataguses baaris, kes räägib oma vanaisast. Kuid lampi täis end suvaliste tüüpidega juua ei tohi ja oma joogil tuleb silm peal hoida.

Eestis on ju sama – uimastamisjuhtumid baarides on tavaline asi.

Jah, ainult Eestis mehi eriti ei uimastata, aga Peruus sugu ei valita. Mõned asjad veel – Eesti uudistesse jõuab Peruu tavaliselt siis, kui mõni buss jälle kuristikku kukub. Aga kohapeal pead ise vaatama, kes roolis on. Kui kutil on silmad krõllis ja kokalehed põses, võib ta juba 24 tundi roolis olla.

Jälle Eesti teema! Ületundidega slikerdamine, mis viib ületöötamise ja õnnetusteni.

No meil vähemalt kuristikke pole, aga kiirused on samas suuremad. Ole teadlik, kellega sa sõidad – vali bussifirma, kus asjad on normaalsed. Pilet on natuke kallim, aga ära ole see lambiloll, kes läheb põmm suvalise bussi peale. Siis võib tõesti surma saada.

Hiljuti põllumaa saamiseks põlema pandud Amazonase džunglites avaneb trööstitu pilt. Äsjane vaatepilt Irandubas Amazonases.

FOTO: Bruno Kelly

Ohtlik olukord Amazonases

Kaur Maran, teadustoimetaja

Maailma kopsudeks peetava Amazonase vihmametsa enneolematud põlengud ei näita raugemise märke ning süvenevad ka põlengutega seotud pinged. Riigi kosmoseagentuuri kaugseireandmetest kinnitavad, et põlenguid on 85 protsenti mullusest enam. Loodus siin rolli mängida ei saa. Küll aga jaanuaris võimule tulnud president Jair Bolsonaro, kelle valimislubadus oli «Amazonase ärilise potentsiaali ära kasutamine».
Kuigi riigis kehtivad küllaltki karmid keskkonnakaitse reeglid, on järelevalve pehmelt öeldes nõrk. Bolsonaro on innustanud tööstureid rohkem metsa ära kasutama ning vähendanud keskkonnajärelevalve organite rahastust. Samuti väitis president algul, et tule kustutamiseks riigil vahendeid võtta ei ole. G7 tippkohtumisel Biarritzis pakkusid maailma suurriikide juhid Brasiiliale Amasoonia kustutamiseks 20 miljonit eurot toetust, kuid Brasiilia keeldus, nimetades seda kolonialistlikuks sekkumiseks riigi toimimisse. Samas on siseriiklik ja rahvusvaheline surve viinud siiski sõjaväe kaasamisele põlengute ohjamisse.
Open Democracy Projecti kaudu lekkinud dokumendid paljastavad avalikkusele Brasiilia uue strateegiat vihmametsas, mis hõlmab ka riigipoolset aktiivset keskkonnakaitse vastast tegutsemist - tööstust tuleb soovimatu looduskaitse eest kaitsta.
Amazonase põleng on globaalne kriis. Troopilistest vihmametsadest pärineb suur osa atmosfääri hapnikust. Ulatuslikud metsapõlengud on paisanud atmosfääri 228 megatonni süsinikku ja mürgine vingugaas levib kaugele üle Lõuna-Ameerika ranniku. Lühinägelik oleks loota, et maailmas, kus kellelgi pole enam õhku hingata, rahal mingit väärtust oleks. Samas on NASA hiljutised satellidiipildid näidanud, et Aafrikas möllavad suuremadki põlengud ning ulatuslikke tulekahjusid on teada ka Brasiilia naaberrigist Boliiviast. Samas ei ole põlengutega kaasnenud pahameeletorm kusagil nii suur kui Brasiilias.


Ole kursis viimaste uudistega Amazonasest postimees.ee

Kui juba päevauudisteni jõudsime, siis palun kergita katet Amazonase vihmametsades toimuvalt. Mis skeemitamine seal käib?

Saan rääkida loo, mismoodi konkreetselt Peruu vihmametsades käib raiumine. Ettevõttele eraldatakse nafta puurimiseks mõned ruutkilomeetrid metsa, on ka luba väga hinnalist mahagonipuud raiuda. Ja ennäe imet – kogemata leitakse sealt lubatud piirkonnast meeletul hulgal mahagonipuid! Nii palju, et need peaksid seal üksteise otsas kasvama ja siis ei mahuks ka ära!

Tegelikult raiutakse need palju suuremalt alalt, kuid metsaröövi puhtaks pesemine käib läbi piirkonna ametlike paberite. Kedagi ei huvita, sertifikaat on juures ja kõik paistab seaduslik.

Kord sattusime täpselt konflikti keskele, kui külavanemad müüsid tühise summa eest maha 3000 põlispuud. Kohalik saab puu eest 30 eurot, pärast on sama puu väärtus tuhatkond eurot.

Traktorid tulid metsa langetama ja kohalikud palusid meid appi – tulge, teil on kaamerad, päästke puud. Aga kes on süüdi? Kas metsafirma, kes käsu peale tuleb ja puu maha võtab, või külavanem? See ütleb: vaata, meil pole ju midagi, elame hütis, miks me ei tohi müüa seda, mis meil on?

Poliitilised mängud Amazonases on jõhkramad ja vägivaldsemad kui meil, sest ka ressursse, mille pärast võidelda, on palju rohkem.

Riiklikus mõõtkavas on see kohutav sigadus – petetakse ja sõidetakse tuima näoga üle põlisrahvaste õigustest. Inimeste kodualad hävitakse ja jagatakse lepingutega suurfirmadele, nii et inimestel ei olegi kuskil elada.

See on tohutu ebaõiglus ja meie esimene mõte oli küll, et muidugi läheme kaameratega! Seisame õige asja eest. Aga mehed jooksevad läbi metsa, matšeeted käes, meeletud traktorid mürisevad. Korraga tekkis väga kõhe tunne – kas kaamera ja pressikaart oleks seal üldse takistav argument tülikate isikute ära koristamisele?

Kuidas saaks peatada need kohutavad metsatulekahjud?

Mul ei ole ühte head lahendust. Lõuna-Ameerikas on eluohtlik olla looduskaitsja! Igal aastal lüüakse mättasse terve hunnik looduskaitsjaid, kes jäävad ette mingi suurkorporatsiooni huvidele. Kuid see ei toimu nii, et kuri mees kuskil Petrobrasi peakontoris tellib palgamõrvari. Ei! Nad lähevad külla, ostavad külavanemad ära ja kohalikud ise koksavad selle maha, kes eelistab rahale loodust. Inimestel pole kooliharidust, nad on väga kergeusklikud, valged räägivad nad lihtsalt ära ja inimelu võib maksta seal palju vähem, kui me harjunud oleme. Toimuvad väga koledad asjad.

Poliitilised mängud Amazonases on jõulisemad, jõhkramad ja vägivaldsemad kui meil, sest ka ressursse, mille pärast võidelda, on palju rohkem. Kuigi võib mõelda, et kolmas maailm ja vaesed riigid – huvigrupid on seal palju võimsamad. Eestis on sellega võrreldes väike konnatiik, meil on siin paljud asjad ikka väga hästi!

Loo peategelane, kohalik ja hiiglaslik, hinnaline põlispuu, mille kasvamine võtab sadu aastaid.

FOTO: Amazonas.ee

Põlev mees

Loo ilmumise ajal on Ivo Tšetõrkin Burning Mani festivalil Black Rocki kõrbes USAs Nevada osariigis ja plaanib erilised elamused ka saatena salvestada. Ekstreemse kõrbekuumuse, kuivuse ja külmade ööde keskele kerkib sõõrikujuline linn, kuhu voorib kokku 70 000 inimest, huvi piletite vastu on aga veel mitu korda suurem. Maailma ebatavalisim suursündmus koondab igas vormis kunsti, pööraseid kostüüme, muusikat ja kõike muud loomingu vallas.
See pole festival, vaid rännak. Sinna on raske saada, sa pead vaeva nägema ja ette valmistama oma panuse. See reis on üks minu unistusi – lülitad ennast kogu muust maailmast välja, et vastu võtta puhtaid värskeid elamusi. Arvatakse, et see on narkopidu, tegelikult on see aga kõigevaba. Seal pole mobiililevi ega prügi, iga suitskoni võtad ise kaasa. Seal ei kehti raha, ei müüda midagi, isegi mitte vett. Samas on kõik tasuta, inimesed teevad kõike, et kogeda jagamisrõõmu. See keerab tavalise maailmakorralduse täiesti teistpidi ja annab tohutu vabaduse.

Kuivõrd sa ennast looduskaitsjaks pead?

Ma ütleks selle peale nagu Aadu Arabella raamatus: igaüks saab teha nii, et maailmas on vähemalt üks hea inimene. Antropoloogina ma tean, et lahendus võib olla ka see, et lahendust ei ole. Ma ei karda seda välja öelda. Sellise lahendusega pole poliitikutel palju peale hakata, kuid lahenduse puudumine võibki olla teaduslik järelm.

Amazonases tegutsedes aitame neid, kellega kokku puutume. Võib-olla tunned, et ei päästa maailma, aga saad vähemalt anda oma väikse osa. Aga annan endale aru, et iga lennureisiga jätan maha suure, jõleda ökoloogilise jalajälje.

Kui vaesed inimesed Amazonases õigupoolest on?

Inimestele meeldib reisil pildistada vaesust ja öelda: aga vaata kui õnnelikud nad on! Neil polegi midagi vaja! Tegelikult tahab tema samamoodi telefoni, last kooli saata, ravimeid haigele emale. Luumurrule ju kompressi ei tee. Nad elavad ekstreemses vaesuses – mehel on auklik jalkasärk, šortsid ja alumiiniumpott. Võib-olla ka vana kanuu ja õlilamp. See on kõik. Kõik!

Kuid keegi pole näljas ega külmas. See vajutab pitseri peremudelile. Kui mees on jobu, pole naisel mingi probleem ta minema saata ja jätta lapsed ka temale. Suguelu alustatakse umbes 15-aastaselt, enne täisealiseks saamist võib naisel olla kolm-neli last eri meestega. Vahet ei ole, kus nad on. Toidu olemasolu teeb inimesed vabaks.

Põliselanik Amazonasel tunneb end kui kala vees.

FOTO: Kaupo Kikkas

Mägedes on aga vastupidi. Kui mees läheb ära, on nälg majas, ja see annab mehele peresuhetes suurema võimu. Kliima on külm ja karm, mitte midagi seal ei kasva ja pere ellujäämiseks on vaja rohkem kui ühte täiskasvanut. Nad ei ela seal vabatahtlikult, vaid kolonisaatorid on nad sinna surunud ja kogu viljaka maa endi kätte kahmanud.

Et seal vastu pidada, pead nägema kaugemale kui see tänavanurgal mädanev mees või jalutu, kes end seebitükkidel vaevaliselt edasi vinnab. Muidu see murrab su südame.

Mulle õpetab see tänulikkust. Sõidan Peruus logisevate, kohe koost lagunevate autodega ja tulen tagasi, istun autosse ja zmmm! Lähebki käima. Tunnen, kui privilegeeritud ja tänulik ma olen.

Elu mitte midagi omades.

FOTO: Amazonas.ee

Mis sealses peremudelis meist erineb?

Öeldakse, et latiino mees on matšo-matšo, aga Amazonases see nii ei ole. Nad on väga vabameelsed. Seksuaalsusele pööratakse rohkem tähelepanu nii peremudelis, lauludes, tantsudes kui ka turul müüdavas kaubas. Väga palju kasutatakse igasuguseid afrodisiaakumeid. Seksuaalsus on elus tähtsal kohal ja sellele pannakse ilma igasuguse valehäbita rõhku. On üks taimerohi meestele, mille nimi kõlaks tõlkes: seitse korda järjest ilma vahepeal välja võtmata. Naistel on jälle omad rohud, mida nemad pruugivad. Ühe nimi oli Pükstemurdja. Ja teise nimi Oota Mind Põrandal. Purgi sees müüakse roosa delfiini vagiinat, see pannakse majanurka ja peaks tooma seksuaalelus õnne.

Kas oled ka ise armurohtu proovinud?

Jaa, ikka! Nende armurohud pole nagu Viagra pill, et võtad ja põmm! See on nii nagu loodusravimitega ikka – toime eeldab natuke pikemat kasutamist, ühe lonksu peale veel midagi ei juhtu.

Teistpidi on Amazonas ise erootiliselt hästi aktiivne – kogu sind ümbritsev palavus, niiskus ja süngus mõjub meeltele, äratab seksuaalsuse üles. Ja mitte ainult kohalikel – külalistel ka. Kõigil lähevad tšakrad lahti. (Naerab.)

Eestlastega närime mägedesse minnes alati kokalehti, muidu jääb hing kinni. See maitseb nagu kaseleht. Kokaleht ja mooniseeme pole sealkandis mingi narko, vaid kergelt toniseeriv aine.

Miks meie ühiskonnas on üldiselt aktsepteeritud, et jommis ühiskonnategelane linna peal on täiesti normaalne nähtus? Kui aga sama inimene teeb väikese tossu, mille tulemusel kellelegi kurja ei sünni, on ta narkomaan ning tuleb vangi saata? Kummaline ja veidi tasakaalust väljas minu meelest.

FOTO: Erik Prozes

Eestis on kanepi legaliseerimine palju kõneainet pakkuv teema. Sinu seisukoht?

Antropoloogid panevad kõik ained, mis mõjutavad meie teadvust, ühele pulgale. Kultuuriliselt ja keemiliselt võivad need muidugi olla väga erinevad. Ühiskondlikult on kokku lepitud kultuuriline konstruktsioon, et ühed on lubatud ja teised keelatud. Alkohol ja tubakas on justkui head ja kõik teised halvad. Juristina on mind õpetatud vaatama mitte paberile otsa, vaid just paberist mööda, ja laskma lahti aksioomidest, et kui mingi asi on seaduslik, on see kohe hea, ebaseaduslik aga tingimata halb. See joonistab mu seisukoha kanepi legaliseerimise küsimuses täpselt välja.

Näiteks Jamaical suitsetab regulaarselt kanepit kuni 40 protsenti inimesi kõigist ühiskonnakihtidest. See on kultuuri osa. Rastafari usk ütleb, et jumal ei eksisteeri inimesest väljaspool, vaid igaühe enda sees, ning kanep aitab temaga ühendust saada. Ei saa eitada, et on olukordi, kus kanep põhjustab psühhoosi ja seda ei tohiks tarvitada, aga alkohol on veel palju ohtlikum.

Kultuuriantropoloogilisest vaatepunktist lähtudes – miks meie ühiskonnas on üldiselt aktsepteeritud, kui inimene, tihti ka tuntud poliitik, viibib avalikus kohas alkoholijoobes ja peab seda suisa ebaadekvaatse käitumise õigustuseks? Jommis ühiskonnategelane linna peal on täiesti normaalne nähtus.

Kui aga sama inimene teeb väikese tossu, mille tulemusel üldiselt kellelegi kurja ei sünni, on ta narkomaan ning tuleb vallandada, saata parandustöödele või hoopis vangi? Kummaline ja veidi tasakaalust väljas minu meelest.

Amazonase puhul peab rääkima ka teistest joovastavatest ainetest nagu ayahuasca ja San Pedro, mis on kaktusest saadav meskaliin. Need on puhtatoimelised psühhedeelikumid, teadvust mõjutavad ained, mis Euroopas ja USAs kantud keelatud ainete nimekirja. Ometi on see siin põlisrahva kultuuri osa ja mitu tuhat aastat kasutusel olnud.

Ivo Tšetõrkin ja šamaan Jorge Amazonase vihmametsas ayahuascat keetmas.

FOTO: Kaupo Kikkas

Järjekordne hämar maailm, millelt katet kergitada. Mida need ained teevad?

Ayahuasca’t on ka Eestis tuhanded inimesed proovinud. See on psühhedeelne kogemus, omamoodi rännak. Amazonases öeldakse, et sa suhtled vaimudega, kuid ka iseenda sisemusega. See on väga võimas rännak, mis on kokkuvõttes hea endast arusaamiseks. Niisama trippimiseks see aine kindlasti ei ole ja ei sobigi. Suure tõenäosusega ei pruugi sulle meeldida see, mida sa koged ja näed.

Mis selles kogemuses siis nii ebameeldivat on? Oksendamine?

Jaa, aga see on su kõige väiksem mure! Raskem on see, et sa võid näha elumuutvaid asju ja teha olulisi valikuid. Mina proovisin ayahuasca’t oma elu esimesel Amazonase reisil ja sel kogemusel on kindlasti oma roll selles, et olen kogu elu selle paigaga sidunud. Kuid see on vaid üks osa puslest. Mina usun sellesse, et igaüks on omaenda šamaan ja paneb oma pusle ise kokku.

Inimestele meeldib, kui keegi teine ütleb, kuidas elada – kas guru, preester või šamaan. Aga kahjuks oled sa selles maailmas üksi ja pead ise valikud tegema.

Machu Picchu on Peruu suurim turismimagnet ja rahalehm. Kuid elamus on ka seda väärt.

FOTO: Via Www.imago-images.de

Peruu turismimagnetite esireas on Machu Picchu, inkade kadunud linn. Miks sinna minnakse?

Spirituaalse kogemuse järele, kuid see vajab õiget häälestust. Paljud unistavad sellest reisist, juba visuaalne kogemus ja eriline asukoht on kirjeldamatud. Midagi on neis mägedes – mõtled, kes selle siia mäetippu üldse ehitas.

Korraldan šamanistlikku väereisi, kus teeme Machu Picchul vaikusepäeva. Kohapeal ole päriselt kohal – siis maagia töötab. Soovitan minna hommikul vara päikesetõusu nautima, mul on siiani iga kord klomp kurgus, kui seal olen. Seal saan aru, miks indiaanlased usuvad, et igal mäel on hing sees, talle tuleb ohvreid tuua ja teda tuleb respekteerida.

«Mu hea reisisõber, fotograaf Kaupo Kikkas ütleb, et pildistades on mul alati mägra nägu ees!» Ivo terav ja ootamatu huumorimeel ei pelga eneseirooniat.

FOTO: Erik Prozes

Armastusväärsus ise

Kaupo Kikkas, fotograaf, reisikaaslane, sõber.
Inimesed armastavad Ivot, pole vahet kas nad on valged või mustad, kõrgelt- või madalalt haritud. Ja põhjusega, Ivo ongi armastuväärne. Ta on pikk ja kiitsakas, üldse mitte nagu Hollywoodi filmist pärit Amazonase kangelane, aga elu on näidanud, et nende Hollywoodi Rambodega ei ole seal metsas väga midagi peale hakata ja pigem löövad nad matšeetega endale jalga. Kui me metsas mõnda külla jõuame, siis inimesed tulevad kõigepealt ikka minuga rääkima, kuna Amazonases on paks pealik. Hea toitumus on uhkuse asi ja võimu tunnus, mehed lausa eksponeerivad naistele oma punnkõhtu. Meie puhul on muidugi vastupidi ja kõht ei tee pealikuks.

Ivot iseloomustavad veel rahu, mille ta kaotab harva ja lõbus meel, mis on aidanud nii mõnegi jama ära hoida. Üks suur saladus, mida Ivo valdab on olukordadele mitte reageerida ja vaadata, mis edasi saab. Lõuna-Ameerikas on see lihtsalt kuldaväärt oskus.

Mina lähen õhtuti varem magama ja kui me kuskil metsakülas võrkkiikedes pimeduses kõigume, siis Ivo võib veel tunde rääkida. Ivol on ka väljaarendnud ebainimlik rauast seedimine. Eks me oleme olude sunnil, aga ka vabal tahtel igasugudeid veidrusi Amazonases pidanud sööma, suurtest rottidest kuni vanaproua süljega fermenteeritud pidujoogini, aga ei ole veel näinud, et talle see kuidagi halvasti oleks mõjunud. Aga, mis kõige tähtsam, ta on Ivo, autentne ja päris ja ei kellegi teise moodi.

Reisimõte jääb paljudel unistamistasandile – küll läheks ja teeks, kui saaks. Miks osale tundub, et nad ei saa?

Tihti ongi objektiivseid takistusi, aga rohkem on siiski neid, kellel ei ole. Inimesi hoiavad tagasi ainult hirmud ja see on ainult oma süü. Ma tahan öelda, et igaüks saab reisida ja reis pole maailma nägemiseks, vaid kõik meeled on tähtsad! Meil oli reisil kaasas pime mees ja tema sai samamoodi elamuse. Sama rida ajan nii oma reisitöö, raamatute, raadiosaadete kui ka teleprojektidega.

Võimalused on valikute küsimus. Mõni sõber ütleb, et hirmsasti tahaks reisile tulla, aga neljatonnine reis – ma ei saa seda endale eluski lubada! Samas ostab seitsmetonnise uue köögimööbli. Loomulikult pead selleks, et uut elamust saada, tooma ohvreid. Midagi jääb teenimata, kellegagi kohtumata, keegi solvub, et sa ära oled. Ainult siis, kui oled nõus loobuma, saad ka midagi.

Paljud ei taha reisida sel põhjusel, et kodu on nende ankur, turvapunkt. Kus on sinu ankur?

Inimesed. Elukaaslane eelkõige on see, kes hoiab mul juured maas. Me käime palju koos reisimas, ainult kahekesi, aga samuti koos lapsega. Ma ei taha olla see meremees, kes on kaheksa kuud aastas kodust ära, kuid vahepeal on hea eraldi olla, ise kogeda ja hiljem jagada.

Teine on reisiettevõtte partner. Eks me oleme mõlemad hipid ja lendame, aga teistpidi jälle tasakaalustame teineteist ja vastutust võtta on hea. Nagu Pablo Picasso ütles: inspiratsioon eksisteerib, aga ta peab leidma sind töötamas. Muidu ideed ei tule.

Ivo oskab näha kaugemale ja tahab kaevata sügavamale kui see pinnapealne pilt, mida turistile pakutakse. Amazonast ei näe ta kolonisaatoripilguga, see on tema südamepaik ja teine kodu.

FOTO: Erik Prozes

Oled sa alati vaba hing ja seikleja olnud?

Mu vanemad on küll mõlemad seiklejad. Isa, kes on täna küll surnud, oli Uurali keskmäestiku venelane, ema baltisakslane. Kohtusid Ukrainas, kolisid Eestisse ja mina tunnen end eestlasena. Reisides on hea veenduda, et kõige parem koht elamiseks on Eesti. Meie keel, kultuur, köök. Ükskord viisin siit Peruusse külakostiks musta leiba. Kohalik sõber määris viilule mõlemale poole võid, näris mõtlikult ja küsis, kas sinna on tubakat sisse pandud.

Olen aru saanud, et minu Uurali veri on Amazonasega isegi seotud. Lõuna-Ameerika asustati üle Beringi väina 20 aastatuhande eest, mil seal oli maismaaühendus. Põlisindiaanlasteni on šamaanikultuur jõudnud Mongooliast. Nii et maailm on väike, kõik on lõpuks omavahel ühendatud.

Maailmaränduriga tema lapsepõlve salarannas, kus iga meeter metsas ja mereääres on tema jalajälgi täis. Ivo sai hispaania keele selgeks tänaval suheldes, esimeste reiside jaoks müüs ta maha mootorratta ja võttis väikelaenu. Tema sõnum on selge: kõik saavad reisida, kui nad tõesti väga tahavad.

FOTO: Erik Prozes

Maagilised valgusmängud Amazonase veeväljadel.

FOTO: Kaupo Kikkas