Eesti eriüksuslaste juht: igaüks ei suudagi inimese pihta tulistada

Kolonelleitnant Margus Kuul. Foto: Remo Tõnismäe

Pilk pildile, varustus selga ja välja – nii kirjeldab vastne erioperatsioonide väejuhatuse ülem kolonelleitnant Margus Kuul, kuidas ta ESTPLA-12 ülemana oma rühmaga 2006. aastal Iraagis kurikuulsat Abu Musab al-Zarqawit jahtimas käis.

Eestlastel polnud toona aimugi, millise klassi staar Zarqawi islamistide jaoks oli. Ja ega liitlaste parimadki luureanalüütikud toona ilmselt aimanud, et tolle mehe idanema pandud seeme lööb kümmekond aastat hiljem täisõide ISISe kujul. Ning töökäsud, mida ameeriklaste väejuhatus andis, olid kõvasti kõrgemast liigast, kui tavaline jalaväerühm teoorias saama pidanuks.

«Kuna ESTPLA rühmad olid väga hinnas, siis meile anti erioperatsioonidele mõeldud ülesandeid. Kõrge väärtusega sihtmärgi tabamine – see on puhas eriüksuse ülesanne,» mõtestab Kuul nüüd.

«Eestlased on head sõdurid. Me oleme distsiplineeritud, teeme head tööd, meie peale saab loota, me täidame ülesanded ära,» pakub ta põhjuseks, miks nad selliseid asju tegema pandi. «Ameeriklased usaldasid meid väga ja pidasid meist lugu, sest täitsime alati oma ülesanded.»

Tõsi, Zarqawit nad kätte ei saanud. ESTPLA-12 käis oma vastutusalal teda jahtimas kolm korda. Teadmata, et otsivad meest, keda ümbritsevad suitsiidivestidega ihukaitsjad ja kes sõidab ringi põhimõtteliselt autopommis. «See olnuks lihtsalt verepulm,» mõtiskleb Kuul selle üle, mis saanuks, kui nad oleksid sihtmärgini jõudnud.

Aga otsingusuund oli õige. Lõpuks leidsid ameeriklased kurikuulsa islamisti üles eestlaste tugipunktist paarikümne kilomeetri kaugusel. Zarqawi tapeti 2006. aasta 7. juunil ehk neli päeva enne ESTPLA-12 teenistuse ametlikku lõppu. Islamisti eluküünla kustutasid F-16 hävitajate löögid tema turvamajale Baqubah’ linna lähistel.

Eestlaste alaliseks elukohaks oli toona endine julgeolekuhoone Sab al Booris. Suures mitme perimeetriga kaitstud sõjaväebaasis said nad käia vaid 24 tunniks puhkusel. Enamiku ajast elati umbes 30 000 elanikuga linnas rahva keskel.

«See on omaette kogemus, sa näed tegelikku maailma – kilekotte söövaid eesleid ja metsistunud koerakarju, kes sulle öösel kallale tahavad tulla. Kogu seda häda ja viletsust, mis see sõda tegelikult on,» lausub ta. «See, mis baasis toimub, ei ole Iraak.»

Tugipunkt jäi sunniitide nn surmakolmnurka. «Selles linnas olid endiselt Saddami pooldajad ja Iraagi-Iraani sõja veteranid. See linn oli nagu isevalmistatud lõhkekehade ja autopommide tehas. Ta oli rahulik ja samal ajal ei olnud ka,» meenutab Kuul.

Eestlastega ühise katuse all elasid mõnda aega USA SEALide eriüksuse 6. meeskonna liikmed. Sellesama, mis 2011. aastal jõudis maailma uudistesse seoses Osama bin Ladeni tabamisega.