:format(webp)/nginx/o/2019/09/12/12553034t1hdf7e.jpg)
Euroopa Liidu plaan tõsta kaitsekulutused järgmise kümne aasta jooksul 22,5 miljardile eurole pole piisav, et selles vallas seatud ambitsioone ellu viia, ütlesid Euroopa Kontrollikoda ja tema eestlasest liige Juhan Parts.
Kontrollikoda: EL-i kaitserahastuse suurendamise plaan jääb ambitsioonidele alla (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui EL püüaks end NATO liitlase USA abita kaitsta, oleks «praeguse võimekusaugu täitmiseks vaja mitmesaja miljoni euro suurust investeeringut», rõhutatakse koja täna avaldatud aruandes.
EL, eriti Prantsusmaa, räägib üha häälekamalt vajadusest luua ühenduse majanduskaalule vastav «strateegiliselt autonoomne» ühine kaitsevõime. Seetõttu on EL-i 2021.-27. aasta eelarvetsüklis kavas tõsta kaitsekulutusi praeguse tsükli 2,8 miljardi euroga võrreldes 700 protsenti.
Kardetakse aga, ja selle toob esile ka koja raport, et algatus langeb paljuski kokku NATO sammudega. Allianssi ei kuulu vaid viis EL-i riiki 28-st.
Raportis juhitakse tähelepanu, et EL-i riikidel ei ole ühist ettekujutust ohust ega ka nägemust, millest kaitse täpsemalt koosnema peaks.
Mõned liikmesriigid «kalduvad näiteks keskenduma territoriaalkaitsele Venemaast lähtuvate sõjaliste ohtude vastu, teised on aga suunatud rohkem Põhja- Aafrika ja Lähis-Ida päritolu julgeolekuohtudele».
EL-i kulutustel silma peal hoidva kontrollikoja eestlasest liige Juhan Parts ütles, et ambitsioonide ja ressursside vahel haigutab tohutu lõhe.
EL-is sõjaline planeerimine kopeerib NATO oma, ütles ta, kuid lisas, et see on poliitikute, mitte audiitorite teema.
Parts rõhutas aga, et kui NATO liikmesriik ja üks suuremaid sõjalisi jõude Suurbritannia EL-ist lahkub, suureneb kulutuste ja strateegiliste eesmärkide vahe veelgi.
«Kui hiiglasliku sõjalise eelarve ja sõjaväega väga suur liikmesriik EL-ist lahkub, muutub see tühimik veel suuremaks.»
«Rääkides »strateegilisest autonoomiast« ja sellest, et see ei vasta (ressurssidele), siis kui suurim (sõjaline) kulutaja lahkub, muutub strateegiline autonoomia veel ebarealistlikumaks,» tõdes ta.