/nginx/o/2019/09/26/12598244t1h3849.jpg)
Prantsuse ekspresident Jacques Chirac, kes juhtis riiki aastatel 1995-2007, suri 86-aastasena, teatas tema perekond täna.
Suri Prantsuse ekspresident Jacques Chirac
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«President Jacques Chirac suri täna hommikul ümbritsetuna oma perekonnast,» ütles tema väimees Frédéric Salat-Baroux AFP-le.
Chirac oli Prantsuse president kaks ametiaega. Esimest korda valiti ta riigipeaks 1995. aastal gollistliku Rahvaliikumise Liidu (UMP) kandidaadina.
Teist korda sai Chirac riigipeaks 2002. aastal. Ta saavutas kõigi aegade suurima valimisvõidu - 82 protsenti häältest - presidendivalimiste teises voorus paremäärmuslase Jean-Marie Le Peni üle. Viimane ametiaeg kestis 2007. aastani.
Chiracist kauem oli sõjajärgsel Prantsusmaal presidendiametis vaid tema sotsialistist eelkäija François Mitterrand.
Chirac oli pikka aega Prantsuse paremkonservatiivide juhtfiguur. Ta oli ligi kakskümmend aastat Pariisi linnapea ja sai karjääri algaastate lammutamishimu tõttu hüüdnime «Buldooser».
Presidendina oli Chirac meisterlik maailmadiplomaat, kuid ei suutnud Prantsuse majandust reformida ega lahendada pingeid politsei ja vähemusrahvusest noorte vahel, mis lahvatasid 2005. aastal üle riigi levinud rahutusteks.
Siiski näitas ta presidendina üles julgust ja riigimehelikkust. Prantsusmaa viimase Teist maailmasõda mäletanud presidendina tunnistas ta 1995. aastal oma riigi osa holokaustis, purustades müüdi prantslaste süütusest juutide tagakiusamises ja küüditamises.
«Prantsusmaa - valgustuse ja inimõiguste maa - andis oma kaitsealused nende hukkajate kätte,» tõdes Chirac.
Euroopa ühtsust kalliks pidava poliitikuna hoiatas ta 2005. aastal Euroopa Liidu tugevdamiseks mõeldud Euroopa põhiseaduse referendumi eel vastu hääletada kavatsenud prantslasi karmide sõnadega: «Kui tahate endale jalga tulistada, olge lahked, aga ärge pärast hädaldage.»
Kaotust referendumil võttis ta isikliku alanduse ja solvanguna.
Chiraci populaarsus ei taastunudki täielikult enne, kui ta 2007. aastal ametist lahkus ja võimu endisest hoolealusest võistlejaks saanud Nicolas Sarkozyle üle andis.
Lõpuks sai Chiracist üks prantslaste lemmikpoliitikuid, kuid teda kiideti pigem inimliku lähenemise kui poliitiliste saavutuste eest.
Tema 40-aastase poliitikukarjääri kritiseerijad heitsid talle ette oportunismi ja impulsiivsust, aga presidendina kehastas ta Prantsusmaal nii hinnatud raevukat sõltumatust. Ta astus välja ÜRO ja mitmepoolsuse eest vastukaaluks USA globaalsele domineerimisele ning kaitses EL-is põllumajandustoetusi.
Üheks Chiraci populaarsuse põhjuseks oli ka prantslaste seas hinnatud stiilne välimus ja kombed. Ta nautis ka võimuga kaasnevaid hüvesid - luksuslikke välisreise ja valitsusele kuuluvat paleed.
Chirac oli 1972.–1973. aastal Pierre Messmeri valitsuses põllumajandusminister ja 1974. aastal siseminister.
Seejärel sai temast aastateks 1974-75 UMP-i peasekretär 1974–1975 ja 1976. aastal esimees.
Chirac oli 1974.–1976. ja 1986.–1988. aastal peaminister ning 1977.–1995. aastal Pariisi linnapea, olles ajutiselt samal ajal ka peaminister. 1979. aastal valiti Chirac Euroopa Parlamenti, kus ta oli 1980. aastani.
Chiracist sai 2003. aastal häälekaim USA Iraagi-invasiooni vastane. Sellega rikkus ta mõneks ajaks Prantsusmaa suhted tähtsa liitlasega, kuid saavutas sõja taunijate poolehoiu.
2003. aastal sarjas Chirac endiseid idabloki riike toetuse pärast USA sissetungile Iraaki.
Tema pahameele kutsus esile niinimetatud Vilniuse 10 avaldus. Ta leidis, et need kümme riiki, kes sel ajal olid EL-i kandidaatriigid, jätsid kasutamata «suurepärase võimaluse vait olla».