:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
/nginx/o/2019/10/20/12673440t1h5a94.jpg)
Afganistanis teeniva Eesti kontingendi vanem kolonelleitnant Hardi Lämmergas küsib retooriliselt: «Mis on siin baasis see kõige suurem terviserisk?» Ja vastab ise: «Õhusaaste.»
Tellijale
Eestlasi saadab Afganistanis paindumatu professionaalsuse maine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mägede vahel justkui kausis asuva Kabuli õhk oli liitlasvägede seas kurikuulus juba NATO lahingumissiooni ISAF päevil. See ei ole läinud paremaks ka pärast 2014. aastat, kui missiooni nimeks sai Resolute Support ning selles osalevad lääne kaitsejõud hakkasid ise võitlemise asemel kohalikele nõu ja toetust pakkuma.
Sest kohaliku rahva komme massiliselt prügi põletada pole kuhugi kadunud. Õhusaastet suurendavad kuivus ja asjaolu, et Kabul asub merepinnast 1791 meetrit kõrgemal.
Viimati mainitud faktorite mõju võib olla päris üllatav: näiteks avastad tavalise pastakaga kirjutades äkki, et nimetissõrmest tilgub verd. Põhjust otsides selgub, et kirjutusvahendi tavamõistes üldse mitte terav serv on sügavalt lõiganud näpukülge, mis on kuiv kui paber.