Johnsoniga samal ajal Brüsselis olnud ajakirjanike seas oli ta kurikuulus

Kui 1990. aastatel pääsesid ajakirjanikud üsna vabalt ELi majadesse uitama, siis praegu on nende liikumisvabadus suuresti piiratud pressialadega. Foto: YVES HERMAN/REUTERS/Scanpix

Briti väljaanded avaldasid oma Brüsseli korrespondentidele survet, et nood EList koomilisi lugusid kirjutaksid, meenutab Patrick Smyth.

Iirimaa suurima ajalehe Irish Times Brüsseli korrespondent on europealinnas juba teisel ringil. Oma esimest tuuri seal alustas Smyth ajal, kui samades koridorides toimetas väidetavad ELi banaanikõveruse nõuded kurikuulsaks teinud briti ajakirjanik Boris Johnson. Koridorid ise olid toona aga ajakirjanikele märksa avatumad kui tänapäeval, kus ees seisavad ranged turvakontrollid ja keskaparaadi hallatud meediasõnumid.

Briti meediat on Brexitis süüdistatud. Kas see, et nad riiki tolles suunas tõukavad, oli näha?

Kui ma 1994. aastal Brüsselisse tulin, oli Boris Johnson siin kui Telegraphi korrespondent. Ta kirjutas kõige pöörasemaid lugusid: banaanikõverusest ja sellest, kuidas EL sekkuvat erinevatesse Briti elu aspektidesse. Ta arendas välja terve ajakirjanduse alamliigi, kus sellised lood olid põhilised.

Suurem osa neist lugudest olid täielikud valed ja moonutused. Kui Euroopa Komisjonis valmis regulatsioon, sai seda alati pöörata nii, et see justkui ründas mingit Briti institutsiooni või tava.

Briti press oli 1990. aastatel üsna euroskeptiline ning kui välja arvata Guardian ja Financial Times, olid nad kõik väga skeptilised ja üleolevad. Nad käsitlesid iseend kui eraldiseisvat ja teistest kõrgemat klassi.

Kui vaatate, mida Briti press nüüd kirjutab, siis kas nad on kainenenud?

Tegelikult mitte. On erandeid – Financial Times selgelt –, kuid Times ja Telegraph annavad endast Brexiti toetamisel parima. Nad kirjutavad propagandat. Nende siinsed korrespondendid naeravad, kui räägivad, mida nad järgmisena kirjutavad. See on pisut šokeeriv.

Tabloidid liialdavad isegi veel rohkem.