Leedu kõrgharidust painavad eestlastele tuttavad mured

Foto: SCANPIX

Paljud tööturu eksperdid on ühel meelel, et Leedus lõpetab kõrgkoole liiga vähe tulevasi insenere ja tehnikuid ning liiga palju juriste ja ärijuhte. Mis peitub arvude taga – ja kuidas saab seda mõjutada riik?

Leedus täidab riiklikult rahastatud kõrgharidussüsteem teatud filterfunktsiooni.

Riik ei eralda seal ülikoolidele ja teistele kõrgkoolidele raha mitte ühe kogusummana, vaid määrab kindlaks kvoodid konkreetsetele erialadele.

Need, keda soovitud erialale kvoodi piires vastu ei võeta, võivad oma õpingud ise kinni maksta või otsivad endale teise eriala.

Praegusel ajal rahastab Leedu riik 18 254 õppekohta, neist 35 protsenti moodustavad sotsiaalteaduste, 33 protsenti tehnikateaduste, 14 protsenti bioloogia ja meditsiini, 8 protsenti füüsika, 6 protsenti humanitaarteaduste ja 4 protsenti kunstialade õppekohad.

Nii mõjutab riik teatud määral tulevaste üliõpilaste otsuseid ja rahastab suures osas «kõvasid teadusi».

Rahastatud õppekohtadest ei piisa siiski tihtipeale kõigile soovijatele.

2011. aastal näiteks oli esimesel semestril 11 000 üliõpilast, kes maksid oma õpingute eest ise.

Tihti astuvad nad erakõrgkoolidesse, samuti pakuvad riiklikud ülikoolid avalikest vahenditest rahastatud õppekohtade kõrval eraviisiliselt rahastatavaid õppekohti.

Abiturient Kristina Rukaité Kelmést sai riikliku rahastusega õppekohale juhtimise ja halduse erialal Vilniuse Ülikoolis.

Tema eelistustes oli see eriala majandusteaduste järel teisel kohal. «Ka siis, kui ma ei oleks pääsenud kummagi soovitud ala õppekohale, oleksin ikkagi valinud riigi rahastatava eriala ega poleks oma õppekoha eest ise maksnud,» nendib ta.

Samamoodi mõtlevad paljud tema eakaaslased.

Sotsiaalteadused olid 2011. ja ka 2010. aastal 51,15 protsendi esmakursuslaste esimene valik.

Bioloogiat ja meditsiini nimetasid esimese valikuna napilt 16,5 protsenti ja tehnikateadusi tubli 12 protsenti õpingute alustajatest.

Kas lõpetajad jäävad kodumaale?

Eelnimetatud arvud on vastuolus riigi rahastatavate õppekohtade kvoodiga.

Arvud näitavad selgelt, et nõudlus juura- ja majandusõpingute järele ei rauge – vaatamata ekspertide hoiatustele nende elukutsete halbade tulevikuväljavaadete kohta.

Eelkõige on üliõpilased (või nende vanemad) valmis ise oma õpingute eest maksma.

Kas pole siis abituriendid äkki võimelised oma väljavaateid mõistuspäraselt hindama?

Või kas võib olla, et asjatundjate soovitus keskenduda rohkem inseneriteadustele, bioloogiale või meditsiinile ei olegi õige?

Õpingute alustajad, kes on otsustanud praegu vähe populaarsete õigusteaduse või majandushalduse õppimise kasuks, rõhutavad vestluses ajakirjaga IQ, et see on olnud nende enda otsus ja nad ei kujuta end ette õppimas mõnda täiesti teist eriala.

Riik omalt poolt rahastab küll üha enam tehnikateadusi, bioloogiat ja meditsiini, ei saa aga garanteerida, et lõpetajad siis ka Leetu jäävad.

Juba praegu on palju üliõpilasi, kes kõrghariduse omandamist Leedus näevad vaid kui odavaimat sissepääsupiletit tulevasele karjäärile välismaal.

Bioloogias, meditsiinis, tehnikas või informaatikas on keelebarjäär märgatavalt väiksem, palgavahe riikides on aga siiski veel suurem kui teenindusalal.

Seevastu sotsiaal- ja humanitaarteaduste õppijad peaksid end pigem Leeduga seotult tundma.

Näiteks ühel juristil oleks erinevate õigussüsteemide tõttu välismaal raske tööd leida. Teisalt, nagu kinnitab advokaatide liit, ei ole juristidiplomiga noortel Leedus kuigi kerge erialast tööd leida.

Kas tööturg vajab tõepoolest üha enam insenere?

Kui eksperdid räägivad üleilmselt kasvavast vajadusest tehnikateadlaste järele, siis jätavad nad kahe silma vahele ühe tähtsa aspekti.

Leedus puudub seni infrastruktuur kõrgetasemeliste spetsialistide jaoks.

Leedu on rohkem teenuste osutamisele kui tehnilisele innovatsioonile rajanev majandus – ja nii võiks see küllap ka jääda.

Skeptilisele hoiakule sotsiaal- ja humanitaarteaduste suhtes annab riiklik haridussüsteem ise oma panuse.

Nende erialade ühte bakalaureuseõpet toetab riik 1200 euroga, füüsika või tehnikateaduste alal aga pea kahekordse rahaga.

Muidugi võib vastu väita, et tehnikateadused vajavadki rohkem vahendeid, laboreid ja katsematerjali.

Olematu palk

Teisalt takistab see erialast arengut sotsiaalteaduste valdkonnas, kui dotsendi palk ei küündi ikka veel algkooliõpetaja omani.

Leedu üliõpilaste erialade valiku jaotus kattub Euroopa valitseva vooluga.

Eurostati andmeil kuuluvad sotsiaalteadused, kaasa arvatud pedagoogika, oma ligi 43 protsendiga kõige atraktiivsemate õppesuundade hulka ka terves Euroopas.

Leedu hariduse ja teaduse aseministri Vaidas Bacyse arvates ei ole imekspandav, et paljud abituriendid otsustavad loodus- ja täppisteaduste asemel sotsiaalteaduste kasuks.

«Leedu sõltumatuse taastamise järel muutusid sotsiaalteadused oluliselt atraktiivsemaks. Kõik oli uus ja huvitav. Tihti allub valik ka inertsiseadusele,» ütleb ta ja lubab: «Nüüd teeme algust koolidele täiendava varustuse muretsemisega loodusteaduslike ja tehnikaainete tarbeks.»

Loodetavasti aitaks see kaasa huvi taastärkamisele täppisteaduste vastu.

Vaatamata neile inertsustendentsidele ei ole noored leedulased pessimistlikult meelestatud ja näevad ikkagi oma tulevikku kodumaal.

«Ma arvan, et enamik leedulasi näeb asju liiga negatiivselt. Mina jään siia elama. Minul läheb Leedus hästi,» räägib tulevane üliõpilane Dominykas Noruišis.

«Ma olen optimistliku suhtumisega, mul on siin veel palju õppida ja näha. Seetõttu pole mul kavatsust välismaale tööd otsima minna.»

Artikkel ilmus esmalt Leedu ajakirjas IQ ning seejärel paber-Postimehes Goethe Instituudi tellitud haridusteemalistel erikülgedel.