Eeloleval laupäeval möödub kolm kümnendit sotsialistlikku Ida-Berliini ja demokraalikku Lääne-Berliini eraldanud müüri langemisest. Saksamaa pealinnas valmistutakse juba riigi taasühinemiseni viinud sündmuse meenutamiseks ja suurejooneliseks tähistamiseks.
Berliini müür oli raudse eesriide füüsiliseks sümboliks.
Nõukogude Liidu satelliitriik Saksamaa Demokraatlik Vabariik ehk Ida-Saksamaa rajas 1952. aastal kümme meetrit laia okastraadiga äärisatud puhvertsooni kogu oma piiri ulatuses Lääne-Saksamaal. Inimesed said aga endiselt piiri ületada jagatud Berliinis ning aastatel 1952–1961 põgeneski sedasi umbes kolm miljonit inimest Lääne-Saksamaale.
Et takistada rahva väljavoolu, alustas Ida-Saksamaa 1961. aastal müüri ehitamist. Kokku oli betoonist ja metallvõrgust tõke 155 kilomeetrit pikk.
Idaeurooplastel lubati läänes käia vaid väga rangetel tingimustel ning salaja piiri ületamine oli eluohtlik tegevus. 600–700 inimest sai surma püüdes Ida-Saksamaalt põgeneda, neist umbes 140 Berliini müüri ületamisel.
Ometi suutis ligi 5000 inimest ikkagi leidlikke nippe kasutades läände pageda. Üks mees ületas näiteks Berliini müüri, lastes trossi vibuga lääne poolel asuva maja katusele, kus elas tema sugulane. Oli neid, kes ujusid üle Spree jõe, kasutatid ka tunneleid või kuumaõhupalle.
Esimesed mõrad Ida- ja Lääne-Euroopat eraldavasse raudsesse eesriidesse lõi Ungari otsus avada mais 1989 oma piir Austriaga. Üle 600 Ungaris puhkusel olnud idasakslase kasutas seda võimalust läände pagemiseks.
9. novembril 1989 algasid Ida-Berliinis meeleavaldused ning üllatuslikult lubasid võimud protestijatel vabalt läände reisida. Tuhanded inimesed kogunesid Berliini müüri äärde ning segaduses piirivalvurid avasid teetõkked.