6 asja, mis seni meenutavad lõhet kunagise Ida- ja Lääne-Berliini vahel
/nginx/o/2019/11/06/12718855t1hfcd2.jpg)
Kolme kümnendiga, mis on järgnenud Berliini müüri langemisele, on Saksamaa pealinn tasapisi kasvanud jälle tervikuks, mida ei lõhesta betoon ja okastraat. Ometi on rida märke, mis on ajahambale vastu pidanud ja näitavad praegugi, et mitte väga ammu oli linn jagatud selgelt Ida-Berliiniks ja Lääne-Berliiniks.
Rohelised mehikesed
Paljud Ida-Berliinile omased asjad lendasid pärast müüri langemist 1989. aastal ajaloo prügikasti ning nii läks peaaegu ka Ampelmännchen’i ehk valgusfoorimehikesega. Jässakas kuju uhke kaabuga oli andnud juba pikalt Ida-Saksamaa inimestele märku, millal tohib teed ületada, kuid esialgu tundus, et uues ühendatud linnas jääb ta alla oma sihvakamale lääne kolleegile.
15 aastat hiljem sai Ampelmännchen’ist siiski võitja. «Ampelmännchen on märksa eredam,» selgitas Berliini transpordiameti esindaja Derk Ehlert. Nii otsustaski Berliini linnavõim 2004. aastal kasutada edaspidi vaid idast pärit valgusfoorimehikest ning praeguseks särab umbes kahes kolmandikus linna fooridest vastu Ampelmännchen.
Trammid
Kuni taasühinemiseni oli Berliini transpordisüsteem rangelt kaheks jagatud. Kui bussid ning metroo- ja linnasiserongid sõitsid mõlemal pool müüri, siis läänes kadusid eraldatuse aastatel trammid. Suuremalt jaolt on jäänud trammiliiklus praegugi endise Ida-Berliini pärusmaaks – vaid mõnda üksikut liini on 30 aastaga natuke lääne poolele pikendatud.
Sild üle eraldusjoone
Külma sõja ajal kasutati Glienicke silda, mis ühendas Lääne-Berliini Potsdamiga Ida-Saksamaal kinni nabitud spioonide vahetamiseks. See tingis hüüdnime Spioonide sild – sama nime kannab ka 2015. aasta film peaosas Tom Hanksiga, mis räägib USA lennuväe piloodi Francis Gary Powersi vahetamisest KGB agendi vastu.
Kuna Lääne- ja Ida-Saksamaa ei suutnud kokku leppida silla remondis, tegi kumbki pool renoveerimistöid iseseisvalt: värviti erinevalt ja see koorus maha erinevalt ning kahte eri tooni roheline värv on sillal näha tänini.
Kanalisatsioonikaevu kaaned
Kogu Berliinis on näha hulka erineva disainiga kanalisatsioonikaevu kaasi ning ebatavalisemad nende seas pärinevad veel Ida-Saksa päevist, mille Volkseigene Betriebe (Rahvaomanduses Ettevõtted) tootis kaevukaasi Ida-Berliini tänavatele. Aja jooksul peaks need linnaesindajate sõnul tänavalt kaduma, sest ei vasta enam uutele standarditele, kuid esialgu on laoruumides veel korralik varu ajaloolisi kaevukaasi.
Eri päritolu immigrandid
Kui türgi juurviljakaupmehed on omased endisele Lääne-Berliinile, siis vietnami pudupoed näitavad kätte, et oled endises Ida-Berliinis. Pärast Teist maailmasõda tõmbas kumbki pool ligi sisserändajaid eri maadest vastavalt sellele, kummal pool raudset eesriiet asuti: nii liikusidki inimesed NATO riigist Türgist läände ja sotsialistlikust Vietnamist itta.
Rahvaloenduse andmed näitavad, et nende järeltulijad on paljuski jäänuks paikseks kanti, kuhu kunagi linna lõhestatuse päevil koliti, mis siis et ka idaberliinlased on omaks võtnud lääne pool müüri leiutatud döner'i.
Öised tuled
Kui vaadata selgel ööl alla Berliinile, on märgata, et tänavavalgustus endises Ida-Berliinis heidab kergelt oranžikat valgust, samas kui läänes on tuled pigem külmemat kollakat tooni.
Linna transpordiameti kõneisiku Derk Ehlerti sõnul pole asi mitte niivõrd lambipirnides, vaid soklites ja kuplites.
/nginx/o/2019/11/06/12718855t1hfcd2.jpg)
Osa Berliini valgustusest pärineb ka ajast enne müüri püstitamist. Näiteks on ikka veel kasutuses 20. sajandi algusest ja isegi varasemast ajast pärit gaasilaternad ning ka tänavavalgustid, mille disainis Adolf Hitleri ihuarhitekt Albert Speer osana plaanist ehitada Berliin ümber natsiimpeeriumi suurejooneliseks pealinnaks Germaniaks.