Pariisi kliimaleppes on lahendamata veel süsinikuturgude küsimus

Pariisi kliimaleppe kuues artikkel näeb ette kaht tüüpi süsinikuturgu.

FOTO: Mihkel Maripuu

Pariisi kliimaleppe toimimiseks vajalik reeglistik on peaaegu valmis, aga lahendamata on veel oluline süsinikuturu küsimus.

Kuigi süsinikuturud tunduvad pelgalt tehnilise küsimusena, võivad need olla võti emissiooni vähendamiseks ja ohtliku temperatuuritõusu vältimiseks.

Pariisi kliimaleppega pühendusid riigid soojenemise hoidmisele alla kahe kraadi Celsiuse järgi ja ideaalis alla 1,5 kraadi. Viimase jaoks peaks teadlaste sõnul süsinikuemissioon 2030. aastaks poole võrra vähenema, kuid praegu tõuseb see igal aastal 1,5 protsendi võrra.

Üks levinuim viis süsinikujalajälje vähendamise julgustamiseks on emissiooni maksustamine või sellele kvootide seadmine. Sellised skeemid on maailmas aina enam levimas: Maailmapanga hinnangul läheb nende alla umbes 20 protsenti emissioonist.

Samas on süsihappegaasi heite hind paiguti erinev ja üldiselt liiga madal, et midagi sisuliselt muuta.

Mõttekoja I4CE andmeil on umbes kolm neljandikku selliste skeemide all olevast emissioonist maksustatud tasemel alla kümne dollari tonni kohta. Ökonomistide arvutuste järgi peaks Pariisi eesmärkide täitmiseks olema see hind lähemal sajale dollarile tonni kohta.

2006. aastal Kyoto protokolli alusel loodud puhta arengu mehhanismi (CDM) järgi võivad saastavad riigid oma emissiooni tasakaalustada makstes kliimameetmete eest arengumaades.

Kui CDM-i järgi peavad heite vähendamisega tegelema ainult jõukamad riigid, siis Pariisi lepe näeb ette vähendamist kõigilt riikidelt.

Pariisi kliimaleppe kuues artikkel näeb ette kaht tüüpi süsinikuturgu.

Esimene neist on heitkoguste piiramise ja nendega kauplemise süsteem kahe riigi vahel. Teine on CDM-i laiendus, kus ei eristada enam arenenud ja arenevaid riike.

Selged ja läbipaistvad süsinikuturud aitaks maailmal kliimameetmete tõhusust paremini hinnata.

Sellel oleks ka märkimisväärne majanduslik tulu: Rahvusvahelise Heitkogustega Kauplemise Liidu hinnangul tähendaks artikkel kuue edukas rakendamine, et heitme vähendamine odavneks 2030. aastaks poole võrra.

«Nende reeglitega tuleb täppi panna,» ütles Alden Meyer organisatsioonist Union of Concerned Scientistst. «Kui seda teha, aitaks odavam emissioonide vähendamise hind tõsta ambitsioone.»

Riigid pole aga ühel nõul, kuidas artikkel kuus toimima peaks.

Esiteks on topeltarvepidamise oht: kui tonn säästetud süsinikku võetakse arvesse osana müüva riigi leevendusmeetmetest, ei saa seda samasugusena arvele võtta ostev riik. Samuti on probleemiks lennundussektori emissioon, mida Pariisi lepe ei käsitle.

Mitu riiki, nende seas Brasiilia, India ja Hiina, tahavad uude süsteemi üle kanda ka Kyoto leppe järgse süsinikukrediidi.

Lisaks sellele tahavad vaesed, kliimamuutuse all juba kannatavad riigid, suuremat osa süsinikuturu tulust, et kliimakahjudega toime tulla.

Tagasi üles