Ajal, mil Mehhiko võimud püüavad teha lõppu verevalamisele, mis sai alguse varasemate võimude otsusest alustada sisuliselt sõda narkoärikate vastu, kannatavad vägivalla käes eelkõige tavalised mehhiklased.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Paari nädala eest, 22. novembril saatis uudisteagentuur AFP üle kogu riigi 24 tunniks laiali fotoajakirjanikud, et jäädvustada brutaalsust, mida endas kätkeb ööpäev Mehhikos, kus üle 250 000 inimese on mõrvatud alates sellest, kui valitsus andis 2006. aastal sõjaväele korralduse alustada võitlust narkokartellidega.

Iga asi Ciudad Juárezis on äärmuslik: Chihuahuani kõrbe põuane kliima, USA-Mehhiko piiri ääres valitsevad teravad kontrastid, vägivald. Kunagi nimetati seda kohta maailma mõrvapealinnaks, kuid nüüdseks on teised linnad oma verisuselt Ciudad Juárezist mööda läinud.

22. november verises Mehhikos: USA-Mehhiko piiritaral Tijuana on näha pilti tudengist, kes on üks kokku 43st Ayotzinapas kadunuks jäänud üliõpilasest.

FOTO: GUILLERMO ARIAS/AFP

36-aastasele fotoajakirjanikule Hérika Martínezile on see kodu. «Minu pildid jutustavad lugusid emadest, kes on kaotanud tütre, massimõrvade ohvritest, kogukondadest, kes on vägivalla tõttu hüljatud,» lausub naine.

Selles linnas võib surm tabada igaühte igal hetkel: kartellisõja või narkoäri vastu suunatud operatsioonide eest pole keegi kaitstud. Vahel on süütud tsiviilisikud keset tulevahetust.

22. november verises Mehhikos: relvastatud jõukude ja Mehhiko sõjaväelaste tulevahetus jättis aknasse Culiacánis kuuliaugu.

FOTO: RASHIDE FRIAS / AFP / Scanpix

12 aasta eest kolis Julio Cesar Aguilar Põhja-Mehhiko tööstuslinna Monterreysse ning nüüd jäädvustab 41-aastane mees sealset vägivalda.

«Vahel tundub päeva hakul, et ma olen täiesti normaalne, aga mida rohkem ja rohkem pilte ma teen, tunnen ma, et olen justkui füüsiliselt väärarenenud. Öö saabudes tunnen end koletisena,» ütleb ta. «Ja nii see ongi, päev päeva järel.»