Türkmeenia on kõige suletum ja omapärasem riik endistest NSV Liidu vabariikidest. Kogu Nõukogude-järgse aja on neid valitsenud vaid kaks presidenti: kõigepealt “kõigi türkmeenide isa” (ehk Turkmenbaši) Saparmurat Nijazov ning viimased 13 aastat “rahva kaitsja” (ehk Arkadag) Gurbangulõ Berdimuhamedov. Täiesti ametlikult elab Türkmeenia praegu

Õnne-ajastus. Eelnes sellele Taassünni-ajastu. Veel enne seda lõppes Kuldse sajandi ajastu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Eesti praktiliselt puuduvad sidmed Türkmenistaniga. 2011. aastal käis seal korraks tollane peaminister Andrus Ansip koos Eesti ärimeeste delegatsiooniga. Kasu sellest polnud: Repo Vabrikud saatsid sinna paar koormat vineeri ja sellega kogu äri lõppes. Aeg-ajalt osaleb türkmeenide gaasioksjonitel üks Eestis registreeritud firma. Postimehe ajakirjanikul õnnestus eidi näha elu Türkmenistanis Eesti teateritrupiga R.A.A.A.M., kes osales etendusega “Praegu pole aeg armastamiseks” Ašhabadis festivalil “Teatrikunst Õnne-ajastul”. Veendusin, et selles õnnelikus riigis toimub kõik hambaarstist presidendi Berdimuhamedovi valvsa pilgu all nagu ka festivali avamine (ülemisel fotol).

Esimesest silmapilgust Türkmeenia pealinnale Ašabadile pole küsimustki, kuhu läheb seal riigis gaasimüügist (türkmeenidele kuuluvad maailma ühed suurimad maagaasi varud) teenitav raha: marmorisse ja asfalti. Ašhabad koosnebki peaaegu eranditult kas täielikult valgest marmorist ehitatud paleedest ja lossidest või valge marmoriga üle löödud hoonetest. Marmorhoonete vahel looklevad kõikjal vähemalt kolmerealised puiesteed, milledel sõidavad samuti peaaegu eranditult valged autod. Must-valge maailm.

FOTO: Jaanus Piirsalu