ÜRO märgiline otsus: kliimapõgenikke ei või koju saata

Vaikses ookeanis asuvast Kiribati saareriigist võib saada esimene riik, mis kliimamuutuste tõttu vee alla jääb. Pildil Lõuna-Tarawai saarel asuv maja, mis jäeti maha, sest tõusuvesi ulatus sageli hooneni. Foto: David Gray/Reuters/Scanpix

Kliimapõgenikke ei või tagasi koduriikidesse saata, leidis ÜRO Inimõiguste Komitee märgilises otsuses.

ÜRO Inimõiguste Komitee jõudis sellisele järeldusele, kui arutati väikesest Vaikse ookeani saaregiigist Kiribatist pärit Ioane Teitiota juhtumit.

Mehe sõnul palus ta Uus-Meremaal asüüli 2013. aastal seoses merevee tõusuga. Nimelt väitis mees, et tema kodusaar on muutunud ülerahvastatuks, sest kõikidelt teistelt Kiribatile kuuluvatelt saartelt põgenevad inimesed merevee tõusu tõttu tema koduks olevale Lõuna-Tarawai saarele. Kui aastal 1947 elas saarel 1671 inimest, siis 2010 aastal ületas elanike arv 50 000 piiri.

Ülerahvastatus on põhjustanud mehe kodusaarel vaidlusi maaomandi pärast, tekitanud puhta joogivee ja toidu puuduse, sest põlluharimiseks napib maad. Arvatakse, et tema kodusaar muutub järgmise 10 kuni 15 aasta pärast elamiskõlbmatuks ning seetõttu otsustas mees koos perekonnaga riigist lahkuda.

Kuigi ennustuse kohaselt saab Kiribatist esimene riik maailmas, mis merevee tõusu tõttu vee alla jääb, siis ei pidanud Uus-Meremaa seda põhjuseks, miks anda mehele pagulase staatus ja ta saadeti riigist 2015. aastal välja.

ÜRO Inimõiguste Komitee leidis, et kuigi mehe elu polnud kodusaarel otseselt ohus, siis mõjutab elukeskkonna halvenemine otseselt inimese elukvaliteeti ja võib rikkuda inimese õigust elule.

Kuigi ÜRO komitee otsus pole seaduslikult siduv, näitab see siiski, et riikidel on kohustus kaitsta inimesi, kelle elu on seatud ohtu kliimamuutuste pärast.

Kiribati ja teised Vaikse ookeani saareriigid on kliimamuutustele kõige enam haavatavad, sest saared asuvad sageli vaid mõne meetri kõrgusel merepiirist. 

Kõik riigid, kes kavatsevad saata välja asüülitaotlejaid, peaksid arvestama kliimamuutuste mõjuga migrantide koduriikidele. Vastasel juhul riskitakse inimõiguste rikkumisega.

«Võttes arvesse ekstreemset riski, et kogu riik võib jääda merevee alla, siis elutingimused sellises riigis võivad muutuda selliselt, et ohtu satub inimeste õigus elule ja ta ei saa elada inimväärset elu,» ütlesid eksperdid.

Nad lisasid, et kõik riigid, kes kavatsevad saata välja asüülitaotlejaid, peaksid arvestama kliimamuutuste mõjuga nende inimeste koduriikidele. Vastasel juhul riskivad põgenikke välja saatvad riigid inimõiguste rikkumisega.

«Me viitasime üsna selgelt, et me kujutame ette tulevikustsenaariume, mille kohaselt inimestel on võimalus väita, et kliimamuutustega seoses on rikutakse nende õigust elule,» ütles komitee aseesimees, Iisraeli professor Yuval Shany.

Inimõigusorganisatsioon Amnesty International nimetas ÜRO komisjoni otsust läbimurdeliseks.

«Sellest otsusest saab ülemaailmne pretsedent,» ütles Kate Schuetze, Amnesty Internationali Vaikse ookeani piirkonna teadur.

«Sõnum on selge: Vaikse ookeani saareriigid ei pea jääma vee alla selleks, et sealsetel inimesel oleks võimalik väita, et vajavad kaitset.»

ÜRO pagulasamet ütles hiljuti, et ennustuse kohaselt sunnivad keskkonna-alased faktorid kodudest lahkuma üha rohkem inimesi, aga praegu ei eksisteeri veel rahvuslikus õiguses ametlikku mõistet «kliimapagulane».

Praeguse definitsiooni järgi on pagulane keegi, kes on ületanud riigipiiri, sest tal on põhjendatud hirm rassist, usust, rahvusest, sotsiaalsest rühmast või poliitilistest tõekspidamistest tuleneva tagakiusamise ees.

Mereveetõus, looduskatastroofid ja põllumaa muutumine kasutuskõlbmatuks võivad sundida kodudest lahkuma miljoneid Aasia lõunaosas, Lõuna-Ameerikas ja Sahara taguses Aafrikas elavaid inimesi.