Reuters: ajakirjanike ründamisest ei räägita

Protest Filipiinidel, 17.01.2020

FOTO: Joseph Dacalanio/ZUMAPRESS.com/Scanpix Baltics

Konstruktiivsest kriitikast meediamaailmas on vajaka, pigem mainitakse nimesid ja pillutakse solvanguid. Reutersi instituut koostas eelmise aasta lõpul küsitluse, millele vastas 97 ajakirjanikku Kesk- ja Ida-Euroopast.

«Presstitutes» – väljend, mida kasutas India teede-ja transpordiminister V.K. Singh 2015. aastal ajakirjanikke kirjeldades. Kuigi minister hiljem vabandas, sai antud väljend suurema tähelepanu osaliseks ning sarnane suhtumine on jõudu kogumas üle maailma. Indias on ajakirjanikud rünnaku all ja mõnikord tapetud, Albaania peaminister nimetab ajakirjanikke prügikastideks ning Tšehhi Vabariigi president soovib ajakirjanike «likvideerimist». 

Reutersi instituudi uuringu põhjal on 63 protsenti küsitletud ajakirjanikest sattunud avaliku kriitika ja pahameele alla, pooltel kordadel avalikel kõnedel ja ülejäänud pool sotsiaalmeedias. Otsekohene kriitika ei ole tegelikult nii üldlevinud ja poliitikas on tihedamaks nähtuseks toimetuse esindajate otsene nimetamine kõnedes. 

Paljud innovaatilised iseseisvad meediamajad on keskendunud digitaalplatvormidele, kuigi online-maailmas on arvamuse avaldamine kliki kaugusel. ligi 65 protsenti Reutersi küsitletud Euroopa ajakirjanikest vastas, et nad on saanud internetis oma töö eest ähvardusi ja sattunud pideva ahistamise ohvriks. Mõnel erandlikumal juhul on ajakirjanike kodused aadressid ja andmed üles otsitud ja sotsiaalmeedias avaldatud. 

Rünnakud mõjutavad ajakirjanikke vaimselt, häirivad keskendumisvõimet ja motivatsioon lugusid uurida kaob. Üldjuhul ei ole inimesed teadlikud, kui palju ähvarduskirju ajakirjanikud saavad, kui kirjasaaja ei ole just otsustanud seda üldsusega jagada. Ajakirjanike sõnul jäetakse tihtipeale ähvardustele reageerimata eelkõige põhjusel, et nad ei taha näidata enda kerget mõjutatavust. Teisalt ei ole selleks lihtsalt aega. Tulemusena on ajakirjanike rünnakute arvu ja sisu raske kindlaks määrata, sest neid avaldatakse minimaalselt. 

Mõnes riigis kaotavad seadused ajakirjanike jaoks mõtte, raskendades sellevõrra tööd. Bosnia ja Hertsegoviinas garanteerib seadus inimestele ligipääsu avalikele allikatele, ent teine seadus salateabe kaitsest keelab ajakirjanikele informatsiooni kasutuse ja ligipääsu. Eesti puhul võib rääkida allikakaitsest, mille puhul ei ole tegemist küsimusega, kui hästi ajakirjanik saladusi hoida oskab, vaid mis piirini on tal selleks voli. Eestis, kus pressivabadus on maailmatasemel 12. kohal, võib kohtunik nõuda ajakirjaniku tunnistusi allikate kohta, kui tegemist on kuriteoga. See aga seab allika jaoks kahtluse alla ajakirjaniku pädevuse ja usaldatavuse. 

Solidaarsust ajakirjandusmaailmas on riigisiseselt vähe. See trend on tõusnud Reutersi andmetel ka pressivabadusega eesotsas paiknevates maades, näiteks Balti riikides. Eestis on märgatav vahe eesti ja vene elanikkondadel – vene elanikkonnale suunatud meedia suhtes ollakse kaheldavad ja ründavad. 

Ajakirjandus on ohus ja Reutersi hinnangul on vaja esmalt uurida ajakirjanikelt, mida nemad vajaksid. Uuringus selgus, et enamik vastanud ajakirjanikest ootab tuge teistelt riigi meediamajadelt. Et toetada ajakirjandust, on vaja muudatusi ja samme kõikjal Euroopas: toimetustes, meediatööstuses ja seda ka rahvusvahelisel tasandil. 

Allikas: Reuters Institute

Tagasi üles