Meikar: mõttetu märatsemisega Lätis muutusi ei saavuta

Silver Meikar Foto: Peeter Langovits.

Riia rahutusi oma silmaga näinud riigikogu liige Silver Meikar kirjutab oma ajaveebis, et mässajad tõmbasid tähelepanu põhjendatult pahastelt rahulikelt meeleavaldajatelt.

Meikari arvates on Lätil  majanduskriisi tõttu võimalus end reformida, ent selleks on vaja rahulikku arutelu, mitte märatsemist.

Hommikuks olid seimi eest kolm segi pekstud politseidžiipi koristatud ning lõhutud akende asendamine poole peal. Balti väliskomisjonide liikmete kohtumine toimub seimi paksude seinte vahel asuvas akendeta ruumis, kuhu tänavalt ei jõua piiksugi. Polegi midagi jõuda, sest Riia kesklinn on tühi ja rahulik.

Eilseid tänavarahutusi oli meil võimalik jälgida algusest lõpuni. Mitmel korral jäime Raivo Järviga korraliku kivirahe alla, kuid üldiselt oli mässu epitsentris olemine märksa ohutum, kui ehk telepildist mulje jääb. Mässajate visatud esemed otsisid eelkõige vitriinaknaid ja märulipolitsei kilpe, nende kaikad läksid käiku vilkuritega sõidukite hävitamiseks. Huvitaval kombel ei teinud märulipolitsei meile mitte mingisugust takistust üle rindejoone edasi-tagasi liikumisel, mis võimaldas jälgida sündmusi mõlemalt poolelt.

Oluline on tõmmata selge piir rahumeelse meeleavalduse ja selle vahele, mis toimus pärast. Tuhanded inimesed avaldasid rahulolematust Läti poliitika ja poliitikute vastu ning minu hinnangul täiesti põhjendatult. Mingit põhjendust ei ole aga hiljem toimunud märatsemisel.

Keskmise mässaja profiil: alla 20-aastane, lühikese soenguga, pisut napsutanud. Rahvus ei mänginud rolli. Eesmärk neil puudus, ehk väidan, et samad näod oleks valmis ükskõik millise rahumeelse meeleavalduse järel kasutama võimalust, et kiviviskamisest, karjumisest ja lõhkumisest naudingut saada.

Mul on kahju, et Riia kesklinn segi pöörati. Mul on kahju, et rahumeelse meeleavalduse sõnum lämmatati vandaalide mõttetu kisaga. Selle asemel, et täna asjalikult debateerida selle üle, kuidas riigile taas jalad alla saada, käib sõnasõda teemal, et kes on mässus süüdi.

Tunnistagem, asjad on Lätis väga halvad. Rohkem sarnaneb siinne poliitiline kultuur Ukraina kui Eesti omaga. Lätis on oligarhidel oma parteid (või parteidel oma oligarhid) ning korruptsioon on süsteemi lahutamata osaks. Poliitikute verevahetust pole toimunud ning puki otsas istuvad ikka need vanad Rahvarinde tegelased.

Politoloog Veiko Spolitis kirjutas eile Delfis: «Lätit vaevab korraga nii majanduslik, põhiseaduslik kui ka usalduskriis. Paistab aga, et Läti praegune võimuladvik pole viimase 18 aasta jooksul midagi õppinud ja peab valijaskonda lolliks, keda on võimalik lihtlabaste propagandatrikkidega rahustada.»

Majanduskriis loob võimaluse Läti reformimiseks - nii majanduslikult, ühiskondlikult kui ka poliitiliselt. Muutusi on võimalik saavutada läbi mõistliku debati ja mitte mõttetu märatsemise.