Vene biohäkkerid paigaldavad kehasse uksekaarte ja unistavad igavesest elust

Igor Korabelnikov nn biohäkkimise laboris Moskvas, kus mõõdetakse gaase tema väljahingatavas õhus. Venemaal on üksjagu neid inimesi, kes äärmusliku treeningu, toidulisandite tarvitamise ja terviseedendusega loodavad jõuda tuhandeaastase elueani. Foto: Dimitar Dilkoff / AFP / Scanpix

Vladislav Zaitsev haarab skalpelli, teeb sisselõike oma kliendi pöidla ja nimetissõrme vahele ning lükkab naha alla väikese klaasist silindri. 24-aastane programmeerija Aleksei Rautkin on rahul – kätte pandud kiip annab talle võimaluse pääseda kontorisse ilma uksekaarti kasutamata.

«Ma otsustasin seda teha juba tükk aega tagasi,» lausub kapuutsiga dressipluusis noormees. «Peamiselt seetõttu, et see on mugav, aga sellele on ka oma eksklusiivsus, sest põhimõtteliselt kellelegi teisel pole seda.»

Rautkin ja Zaitsev on osa üha kasvavast seltskonnast Venemaal, keda huvitab biohäkkimine. Tegu on eelmise kümnendi alguses Silicon Valleyst alguse saanud üleilmse liikumisega, mille toetajad tahavad täiustada oma keha eksperimentaaltehnoloogiaga ning kõrvaldada ise oma tervisemuresid.

Osade jaoks tähendab see tehnikavidinate paigutamist naha alla. Teisi, peamiselt jõukaid venelasi, kannustab soov kauem elada ning selleks loodavad nad abi oma keha pidevast jälgimisest, hulga toidulisandite neelamisest ning äärmuslikust treeningust.

Kuigi pole täpselt teada, palju on Venemaal biohäkkereid, siis kindel on, et liikumine kasvatab kandepinda ning huviliste vajaduste rahuldamiseks tekib järjepanu foorumeid sotsiaalmeedias, korraldatakse konverentse, luuakse ettevõtteid.

Ameti poolest programmeerijal Zaitsevil aitab kiipe paigaldada kogemus, mille ta sai meditsiinikoolis õppides – tõsi, ta ei lõpetanud seda. 2015. aastal sattus 28-aastane noormees Venemaal tähelepanu keskpunkti, kui võttis välja kiibi Moskva metroo piletist, sulatades selle ümbert plastikkaardi atsetooniga ära, kattis kiibi silikooniga ning paigaldas selle seejärel oma käe sisse.