Uuring: kolmveerand Venemaa elanikest pooldab kõva käega juhti

Venemaa president Vladimir Putin. Foto: Valery Sharifulin/Valery Sharifulin/TASS

Kolmveerand Venemaa elanikest leiab, et riiki peab juhtima tugev ja võimukas juht, ilmneb uuringukeskuse Levada Tsentr korraldatud küsitlusest.

49 protsenti vastanutest ütles, et nö kõva kätt on vaja pidevalt, 26 protsenti leidis aga, et seda oleks tarvis aeg-ajalt, näiteks praegusel ajal.

Selliseid küsitlusi korraldatakse regulaarselt ja kõva käe ihalejate hulk on enam-vähem ühesugune, selgitas Levada Tsentri direktor Lev Gudkov.

Võrreldes 2018. aasta novembriga on selliste inimeste arv vähenenud 5 protsenti. Samas on nende inimeste hulk, kes arvavad, et ei tohi kogu võimu ühe isiku kätte koondada, alates 2018. aastast kasvanud 4 protsendilt 22 protsendile.

60 protsenti küsitletutest on veendunud, et inimestel, kes valitakse võimuorganitesse, lähevad rahva probleemid kiiresti meelest. 25 protsenti leiab, et võimuladvik elab vaid enda huvides ning vaid 14 protsenti peab võimu «rahva» omaks.

Uuringust tuli välja, et igal viiendal venemaalasel on «üsna selge ettekujutus», millises suunas riik liigub, 40 protsendil on ettekujutus «üsna hägune» ning 23 protsendil pole Venemaa tulevikust üldse mingit aimu.

Tuntud politoloog Dmitri Oreškin peab küsitluse tulemusi seaduspäraseks. «On olemas selline asi nagu sõltuvus läbitud teekonnast, aga meie maal on tugevat võimu alati austatud. See on ideoloogia sellest, et meil on paternalistlik riik, et see peab kaitsma meid, väeteid ja armetuid; ja kõva kätt on vaja selleks, et hoolitseda kõigi kodanike eest,» selgitas Oreškin venemaalaste mõtteviisi.

Ekspert märkis, et riigi all mõeldakse Venemaal «mitte kui lahket batjuškat, vaid regulaatorit». «Umbes sellise programmiga tuli Vladimir Putin 2000. aastal võimule. Ta rääkis, et meil on vaja tugevat riiki, et saavutada võit kriminaliteedi üle, kehtestada leebed, majandust stimuleerivad maksud ja ohjeldada ametnike omavoli,» rääkis Oreškin.

Sellest ajast alates on Oreškini sõnul «ennast kehtestanud kõva käsi, ent selline, mis töötab enda huvides, ja nimelt: ta suurendas makse, saavutas kriminaliteedi ja bürokraatia ühtesulamise ning tugevdas nomenklatuuri positsioone.»

«See tekitab ärritumist, pettumust, mõistmatust ning inimesed tahavad veel kõvemat kätt, mis nende ettekujutuses seostub Staliniga. See on kognitiivne dissonants, sest nii halvasti kui Stalini ajal ei elatud varem kunagi – me elasime üle kolm näljahäda. Kuid masside teadvuses realiseerub rahulolematus asjade praeguse seisuga muinasjutulise alternatiivi otsimises,» märkis ekspert.

Oreškini hinnangul tuleb Venemaa elanikel läbida raske, mitu põlvkonda kestev teekond, et mõista, et kõva käsi hoolitseb alati rohkem enda huvide, oma poliitiliste ja majanduslike positsioonide tugevdamise eest, aga mitte rahva huvide eest, kellele ta räägib meeleldi muinaslugusid sellest, «et me tõuseme jalule.»