Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/26/12974371t1h5651.jpg)
Saksa kõrgeim kohus otsustas täna, et 2015. aastal vastu võetud seadus, mis keelab professionaalse abistatud enesetapu, vastuolus põhiseadusega, sest jätab lootusetult haige inimese ilma õigusest ise oma surma üle otsustada.
«See õigus sisaldab vabadust ise endalt elu võtta ja ka selleks abi paluda,» ütles föderaalse konstitutsioonikohtu eesistuja Andreas Voßkühle.
Kohtuotsus on tähtis võit parandamatult haigetele, arstidele ja abistatud enesetapu organisatsioonidele.
Paragrahv 217-na tuntud 2015. aasta seaduses on ette nähtud karistus igaühele, kes aitab kaasa enesetapule kui professionaalsele teenusele, olgu see siis raha eest või tasuta.
Seadusega taheti peamiselt takistada orgaisatsioone, mis toetasid elu lõpetada ihkavaid patsiente, aga see tähendas üksiti, et surmava rohu välja kirjutanud meditsiinitöötaja võis kohtu alla sattuda.
Segadust seadustes suurendas 2017. aasta kohtuotsus, milles öeldi, et ametnik ei tohi äärmuslikel juhtudel surmava ravimi manustamisest keelduda.
Karlsruhes asuva konstitutsioonikohtu toiminguid jälgiti Saksamaal tähelepanelikult, sest ehkki elanikkond kiiresti vananeb, on kirikul veel suur mõju. Arvamusküsitlused näitavad aga kasvavat poolehoidu eutanaasiale.
Saksamaal on teema tundlik ka seetõttu, et natsid kasutasid sõna «eutanaasia» eufemistlikult 200 000 puudega inimese tapmiseks.
«Õigus elada ei tähenda kohustust elada,» ütles üks abistatud enesetapu hagi esitajaid Wolfgang Putz kolmapäeval kohtus.