Suri vene kirjanik ja poliitik Eduard Limonov

Eduard Limonov. Foto: Karpov Sergei/ITAR-TASS

Vene kirjanik ja poliitik, Natsionaalbolševistliku Partei juht ja asutaja Eduard Limonov suri teisipäeval 77 aasta vanuselt.

Ta oli vastuoluline tegelane, kes juhtis president Vladimir Putin vastaseid proteste, kuid toetas Krimmi liidendamist.

«Eduard Limonov suri täna Moskvas,» teatas liikumine Teine Venemaa, mille üks liidreid ta samuti oli.

Limonov (sünninimega Savenko) suri Moskva haiglas operatsioonijärgsetesse tüsistustesse. Telegrami-kanali Mash andmeil tehti kirjanikule kaks operatsiooni. 

Limonov sündis 22. veebruaril 1943. aastal Gorki oblastis Dzeržinskis. 1974. aastal emigreerus ta Nõukogude Liidust Ühendriikidesse ja jäeti ilma kodakondsusest. 

Aastail 1975-76 töötas ta korrektorina ajalehes Novoje russkoje slovo (New York). Kirjutas välisvene ajakirjanduses artikleid kapitalismi ja kodanliku eluviisi vastu.

1976. aastal trükkis ajaleht Nedelja ära Novoje russkoje slovos ilmunud artikli «Pettumus» («Razotšarovanije»). Selle loo avaldamisele Nõukogude Liidus järgnes vallandamine Novoje russkoje slovost. See oli esimene ja ainus Nõukogude Liidus avaldatud Limonovi publikatsioon.

Viibides 1980. aastast Prantsusmaal, sai ta lähedaseks sealse kompartei juhtkonnaga ning avaldas oma kirjatöid kommunistide ajakirjas Révolution. 1987. aastal sai Prantsusmaa kodakondsuse.

Tuntuse kirjanikuna tõi talle 1980. aastal Prantsusmaal välja antud romaan «Eto ja, Editška» («See olen mina, Editška»), mis on tõlgitud 15 keelde. Kokku on ta kirjutanud kümneid raamatuid. 

1990. aastatel taastas ta Nõukogude Liidu kodakondsuse ja naasis Venemaale, kus alustas aktiivset poliitilist tegevust ning asutas ajalehe Limonka. 

Tema rajatud Natsionaalbolševistlik Partei keelustati 2007. aastal.

Tema marurahvuslikud vaated tegid ta 1990. aastatel kurikuulsaks. Muu hulgas pildistati teda 1992.-95. aasta Bosnia konflikti ajal, kus ta tulistas automaadiga mäenõlvalt ümberpiiratud Sarajevo linna suunas. 

7. aprillil 2001 vahistati ta süüdistatuna ebaseaduslikus relvaomamises ning mõne päeva pärast vangistati Lefortovosse. 15. aprillil 2003 mõisteti talle neli aastat vabadusekaotust. Ta vabanes ennetähtaegselt.

Liikumine Teine Venemaa, mille liidrite hulka kuulus ka malelegend Garri Kasparov korraldas regulaarselt rahumeelseid proteste Moskva kesklinnas, kus nii Limonovit kui Kasparovit korduvalt kinni peeti. 

2012. aastal püüdis ta kandideerida Vladimir Putini vastu presidendiks, ent ei saanud selleks luba. 

Hiljem asus Limonov aga kritiseerima Ukraina Maidani protestiliikumist ning toetama Krimmi annekteerimist.

Ta hakkas kirjutama juhtkirju Kremli-meelsesse ajalehte Izvestija ja astuma üles riiklike telekanalite jutusaadetes. Kuni möödunud kuuni kirjutas ta juhtkirju Venemaa võimumeelse telekanali RT veebisaidil.

Limonovi isiklik elu oli samuti värvikas, tema abikaasade seas oli 2003. aastal surnud punkrokkar ja kirjanik Natalja Medvedeva ja näitlejanna Jekaterina Volkova, kellega tal oli kaks last.

«Sa oled see, kellena ei karda ennast näidata,» on ta öelnud.