Eestlanna Pariisis: Macroni kõne ja sõdurite saabumine käivitas linnast põgenemislaine

Politseinik Pariisi kesklinnas autot kontrollimas.

FOTO: CHINE NOUVELLE/SIPA/Scanpix

Alles eelmise nädala lõpus suhtusid pariislased koroonaviirusesse prantsuslikult kerglaselt, isegi ülemeelikult, aga nüüd on olukord enam kui tõsine – nii tõsine, et need, kel vähegi võimalik, püüavad mundrimeeste kontrolli alla minevast linnast jalga lasta.

Laupäeva õhtul, olles viimaks saanud valmis oma järjekordse, itaaliakeelse loo «Ricordi» video, seadsin sammud Edith Piafi koduteatrisse Théâtre du Nord-Ouest, kus sellal, mil Eestis oli etendusasutused langetanud otsuse maikuuni uksed sulgeda, mängiti Shakespeare’i kuuetunnilist «Kuningas Leari». Kuigi käin seal teatris tihti imetlemas igihaljaid suurteoseid ja suurepärast näitlejatööd, pidin seekord kõvasti üllatuma.

Sellal kui Pariisi kohale kogunesid üha tumedamad pilved, otsustas laulja Triin Lellep eile viimasel hetkel oma kauasest kodulinnast lahkuda ja Eestisse tagasi pöörduda.

FOTO: Ena Mets

Tavaliselt vaatab seal etendusi heal juhul paarkümmend inimest, aga tol päeval ulatus saba lausa uksest välja ja tundus, et kogu saal, 80 kohta, tuleb publikut täis. Olin südamest rõõmus koos hallipäise luitunud ülikonnas teatridirektoriga, kes kassas pileteid müüs, sest sellist menu polnud ta juba ammu näinud. Teatri kohal oli laiutanud tume pilv nimega pankrot juba mitmeid aastaid. «Nüüd lõpuks, kui suured gigandid on kinni, jõuab prantsuse publik ka intiimsematesse kohtadesse,» rõõmustas ta.

Pühapäeva hommikul, nii nagu iga nädal, läksin turule. Turg oli rahvast täis, kuigi viirusest oli juba rohkem juttu. Müüjad hüüdsid rõõmsalt: «Tulge siia, siin mul koroonavabad juurviljad!» ja «Minu apelsinid tapavad koroona ära!» Inimesed naersid ja naljatlesid, rääkisid juur- ja puuvilju valides üksteistega lõbusalt. Ent oli ka mõni erand.

Minu kõrval apelsine ostnud kontsakingadega ja tulipunaste huultega 60ndates proua tundis hirmu, et kuuldavasti keelatakse turud ära. «Aga kus me siis süüa ostame?»

Kodu poole liikudes möödusin Pariisi ühest kuulsamast Buttes Chaumont' pargist. See oli rahvast nii paksult täis – inimesi oli palju rohkem kui tavaliselt –, et istumiseks ei leidunud kohtagi. Tihtilugu ei jäänud inimeste vahele meetritki. Miski tundus aga erinev, kui muidu.

Taipasin lõpuks: kõik kohvikud ja restoranid olid ju kinni.

Õhtul sain kutse Seine’i vasakul kaldal toimuvale peole Corona99. Kuna president Emmanuel Macron oli keelanud kõik saja ja rohkema osalejaga kogunemised, aga prantslased on tuntud oma taltsutamatuse poolest, korraldaski osa neist oma meelsuse väljendamiseks peo, kuhu kutsuti täpselt 99 inimest. Kui palju inimesi sinna lõpuks läks, ei tea, aga ise jäin koju. Internetis uudiseid lugedes märkasin itaallaste hoiatust prantslastele, et lõpetage oma allumatus, see viib teid veel hukatusse.

See oli aga alles algus.

Riiklik taltsutamine

Kuidas Prantsuse riik oma allumatuid taltsuma hakkab, poleks mina ega ilmselt ka keegi teine osanud eales ette näha. Kell 2 öösel tilises mu telefon ja ennäe imet: sõnum tuli Prantsuse valitsuselt. Selles seisis, et nüüdsest kehtib täiskarantiin, igasugune väljumine kodunt on keelatud, erandiks inimesed, kes töötavad elutähtsates sektorites, nagu politseinikud ja arstid.

Nüüd ei tohi väljuda isegi jalutamiseks, vaid ainult apteeki ja toidupoodi minekuks. Et seda teha, peab veebist välja trükkima ja täpselt ära täitma tõendi, et mina, Triin Lellep, lähen toidupoodi – ja alla lisama: Pariis, kuupäev. Kui kodunt väljumine pole põhjendatud, ootab politseilt trahv kuni 135 eurot.

President Macron võttis televisioonis sõna ja kuulutas patriootlikult, et Prantsusmaa on sõjas ja «Vive la France!». Kogu riigis on tänavatele mobiliseeritud 100 000 politseinikku kontrollima karantiiniseadusest kinnipidamist. Veebis levivad pildid – liikumispiirangu tõttu ei saa kõike oma silmaga üle vaadata –, et Pariisi lõunapoolsetesse rajoonidesse on sisenenud juba ka armee. Valitsuse sõnul aitavad sõdurid transportida haiglatesse haigeid ja hakkavad valvama, et inimesed ikka kodus püsiksid.

President Emmanuel Macroni telepöördumine.

FOTO: LAURENT VU/SIPA/Scanpix

Põgenemine algas

Selle peale hakkas pariislaste põgenemislaine, nagu lahkuks rotid uppuvalt laevalt. Tänavatel võis igal pool näha kohvritega inimesi, rongijaamad ummistusid linnast lahkujaist. Ka mu sõbranna, pianist Christine helistas, et hüvasti jätta. «Muidugi lähen ära provintsi vanemate juurde,» ütles ta. «Siia oma 20-ruutmeetrisesse korterisse lõksu ma küll ei jää!» Ja lisas ärritunult: «Aga Brigitte Macroni olevat küll Seine’i kallastel jalutamas nähtud!»

Läksin kodu lähedal toidupoodi, mis küll Pariisi tiheda asustuse ja ruumipuuduse tõttu on Eesti tüüpilisest Selverist viis korda väiksem, kahe kassaga. Järjekord vohkles ukse taga pikk. Mitte et inimesi olnuks väga palju – kokku ehk paarkümmekond –, aga korrraga ei lubatud lihtsalt kõiki sisse. Üksteisega pidi hoidma vahet vähemalt meetri. Õhus oli tunda meeleolu muutust.

Pariisi elanikud supermarketi ees järjekorras. 

FOTO: LAURENT VU/SIPA/Scanpix

Nüüd kannavad paljud Pariisis juba maski või suu-nina ees salli ning teistega ei räägi. Ei lobiseta ilmast, ei naerda, ei vaadata õieti otsagi. Hoitakse distantsi. Tundub, et vähemalt osa prantslasi hakkab varasemast ükskõiksusest ja ülemeelikusest taltuma.

Aga mitte kaugeltki kõik. Pariisi 18ndas, nn töölisklassi kvartalis peavad politseinikud tungival toonil inimestele seletama, miks peab koju jääma. Üks ema tütrega, kes keeldus koju minemast, sai ka juba trahvi kätte.

Nii drastiline ja kiire muutus Pariisi eluolus pani mindki muretsema. Seadsin end esmaspäeva õhtul valiku ette: kas kavatsen veeta edasise aja, kinni Pariisis korteris, või karantiinis Eestis. Pariisi jäämise mõtte peale hakkas kuidagi väga kõhe. Eks oma rolli mängi siin ka prantslaste sõnakuulmatus, mis tekitab teadmatuse, kui kaua võib täielik isolatsioon Pariisis kesta. Nii hakkasingi rutuga lennupileteid otsima.

Eesti saatkonnast öeldi, et veel jõuab koju.

Lennupiletite leidmine polnud aga ülesanne kergemate killast. Otselende Tallinna enam pole, mitmete ümberistumistega lendudest enamikul tuleb ööbida kusagil lennujaamas, millega võib kaasneda suur oht lennujaama lõksu jääda. Liiati algab selliste lendude kogukestus 15 tunnist ning hinnad on laes: ühe otsa pileti eest võidakse küsida lausa 900 eurot, kusjuures lend ise kestab 17 tundi.

Lõpuks langetasin otsuse täna, Helsingisse lennata, lootusega sealt kuidagi koju Eestisse jõuda. Täitsin ära tõendi: mina, Triin Lellep, lähen nüüd lennujaama.

Hüvasti, Pariis! Asusin teele.

Triin Lellep eile hilisel pärastlõunal vaikses ja tühjas Pariisi kesklinnas.

FOTO: Erakogu

---

Loo autor on laulja, elanud ja tegutsenud Pariisis juba kaheksa aastat.

Tagasi üles