Koroonaekspert: probleemi eitamisel inimesed surevad (1)
Austraalias Melbourne'is asuva Peter Doherty nakkus- ja immunoloogainstituudi direktori Sharon Lewini sõnul maksavad riigid, kes ei reageerinud otsustavalt uue koroonaviiruse pandeemiale, kallist hinda.
Ta pidas esmatähtsaks vajadust välja selgitada, millisel tasemel isoleerimine tegelikult nakkusahela blokeerib ja millal on vaja jõulisemat sekkumist. Lewini sõnul pole lõpuni selge, kas selleks on vaja Wuhani-stiilis meetmeid.
«Veel üks vastamata küsimus on, kas saad pärast haiguse läbipõdemist pikaajalise immuunsuse,» lausus ta. «Ja lõpuks, suremus. Selle ümber on rohkesti segadust.»
Lewini hinnangul on üldine suremus nakkuste arvuga võrreldes üks kuni kaks protsenti. «See kasvab vanusega: üle 80 aasta vanadel kuni 15 protsenti; 70-79 aasta vanustel umbes kuus protsenti; 60-69 aasta vanustel umbes kolm protsenti. Alla kuuekümne, palju palju vähem,» tõdes ta.
«Suremus kasvab ka teatud kaasuvate tõbedega, nagu hüpertoonia, südame-veresoonkonna haigused, diabeet.»
Kuid suremus sõltub Lewini sõnul suuresti ka tervishoiusüsteemi võimekusest.
«Wuhan, kus suremus oli kaheksa kuni kümme protsenti, sai rängemalt kannatada, sest viirus koormas tervishoiusüsteemi üle. Nad oli täielikult ette valmistamata.»
«Teistes Hiina provintsides väljaspool (Hubei provintsi pealinna) Wuhani langes suremus ühe kuni kahe protsendini. Sama viirus, sama rahvastikutihedus, samasugune vanusestruktuur. Järeldus? Raskusaste sõltub sellest, kas te olete «kohal» ja võtate midagi ette.»
Väljaspool Hiinat valmistuti ette, kuigi Itaalias on olukord murettekitav, nentis ekspert. «Nad teatavad üldisest keskmisest suremusest kuue protsendi kanti. Itaalias on ka vanemate inimeste osakaal Hiina omast suurem.»
Lewin ei osanud täpselt öelda, kui palju aitab see, kui «riik teeb kõik õigesti».
«Meil ei ole selleks piisavalt andmeid. Me teame, et suremus on maailma eri paigus erinev, kuid on äärmiselt ebatõenäoline, et see oleks tingitud erinevatest viirustüvedest. Seega näivad võtmetegurid olevat haiguse raskusaste ja tervishoiusüsteemi võimekus.»
Ta märkis, et Itaalia on näide sellest, mis tagajärjed on probleemi tunnistamisega hilinemisel. «Nad reageerisid siis, kui ilmnesid surmajuhtumid. Kui te olete selles etapis, tähendab see, et viirus on juba ringelnud vähemalt kaks või kolm nädalat.»
Lewin andis maksimaalse hinde Singapurile ja Hongkongile, mis asusid tegutsema palju varem. «Poliitilisest vaatenurgast on see avalikkusele palju vähem vastuvõetav, sest seda on vaevu näha. Ent kui teil on juba surmad, juhtumite arvu eskaleerumine ja inimesed ei pääse haiglatesse, hakkab avalikkus nõudma sekkumist.
Lõuna-Koreas oli nakatumisi palju, kuid need on suuresti koondunud kahte kogukonda. On ka tähtis, et Hongkong ja Singapur kogesid SARSi ja Lõuna-Korea MERSi, nad teavad, kuidas need võivad kulutulena levida.»
Eksperdi hinnangul karmid liikumispiirangud toimivad.
«Kohe, kui Wuhan suleti, kaks nädalat hiljem – mis on ka viiruse inkubatsiooniperioodiks – hakkas nakkuste arv kahanema. Küsimus on selles, kas peab laskma asjal nii kaugele minna,» ütles ta.
«Singapuris testisid nad varakult väga agressiivselt ja otsisid juhtumid üles kontaktide jälitamisega. Kuid nende sotsiaalse distantseerumise meetmed ei olnud nõnda ekstreemsed. Nad sulgesid koolid, kuid ainult kaheks või kolmeks nädalaks. Kohtumised keelati, kuid inimesed käisid jätkuvalt tööl. »
Küsimusele, kas viirus võib jälle pead tõsta kohtades, kus meetmed on toiminud, ei osanud Lewin täpset vastust anda.
«Näiteks Hiinas ma ei usu, et seal on laialdane immuunsus. Praegu on seal 80 000 kinnitust leidnud juhtumit 1,5 miljardi elaniku kohta. Me peame paremini teada saama, kuidas mõnel inimesel tekib immunsüsteemi vastus viirusele ilma sümptomiteta,» ütles teadlane.
«Tavaliselt viirused kaovad ära, kui neile ei jagu piisavalt inimesi, keda nakatada. Me räägime R-nullist ehk inimeste arvust, keda iga viirusekandja nakatab. Viirus kaob vaid juhul, kui R-null langeb alla ühe, mis tähendab, et kõik nakatunud inimesed teisi enam ei nakata.»
Küsimusele, kas haigus tuleb tagasi, on eksperdil üks vastus: «Me ei tea. SARS ei tulnud.»
Hiina jäi tema sõnul viirusele reageerimisega väga hiljaks ning detsembrist jaanuarini tehti ilmselgelt palju väärsamme. Kuid nad pidid tegutsema ilma varasema informatsioonita ja said hiljem suurepäraselt hakkama karmide tõkestamismeetmete kehtestamisega.
USA käitumine on seevastu üllatav, tõdes ekspert. «USA haiguste kontrolli ja ennetuse keskus (CDC) on pea kõikide tervishoiulahenduste guru ning Ühendriigid on teinud imelisi asju välisriikides ebola, SARSi ja teiste haigustega. Kuid enda tagahoovis ei ole nad koroonaviirusega kaugeltki nii edukad olnud ning pole näidanud üles sarnast juhtimisvõimet kui mujal.»
Lewini hinnangul peaksid USA vastust koroonaviiruse epideemiale dikteerima CDC eksperdid.