Uus koroonaviirus heidab varju ka Džomolungmale
Himaalaja mäestikus asuvas Khumjungi linnas peaks valitsema vilgas elu, sest algamas on Džomolungma mägironimise hooaeg, kuid koroonaviiruse tõttu on suletud ka maailma kõrgeim mäetipp, seades löögi alla kohalike šerpade viisi elatist teenida.
Šerpa Phurba Nyamgal, kes on Džomolungma ehk Mount Everesti otsa roninud alates 17 eluaastast, on tuleviku pärast mures, nagu ka sajad teised giidid ja ekspeditsioonidel töötajad.
Köied ja kirkad ripuvad endiselt Khumjungi roheliste kivikatustega majades. Piirkonna hotellid ja teemajad, kus matkajad ja mägironijad tavaliselt enne 8848 meetri kõrguse tipu vallutamist aega veedavad ja aklimatiseeruvad, on tühjad.
Nepal peatas 12. märtsil mägiekspeditsioonide lubade andmise ja sulges oma mäetipud, kaotades ronimislubade müügist saadava tuluna vähemalt neli miljonit dollarit.
Ainuüksi Džomolungma luba maksab 11 000 dollarit.
Kuid šerpad ja teised giidid, kes on tihti oma pere ainsad leivateenijad, seisavad suurema probleemi ees.
Everesti hooaeg, mis kestab aprilli algusest mai lõpuni, peab andma nende peredele toidu lauale kogu aastaks.
Giidi teenistus on hooaja jooksul 5000-10 000 dollarit.
«Me ei käi mägedes sellepärast, et tahame,» ütles üks šerpadest AFP-le oma kodus Khumjungis, kus ta elab koos oma naise ja kuueaastase pojaga. «See on meie ainus töö.»
Jakikarjuse poeg, 31-aastane šerpa, on käinud Džomolungmal kaheksa korda ja aidanud tippu jõuda kümnetel alpinistidel.
«Arvan, et kõigil on sama probleem,» ütles ta.
Tavaliselt oleks šerpa praeguseks juba Everesti baaslaagris ettevalmistusi tegemas, kui sajad mägironijad kogunevad sinna head ilma ootama, et alustada rühkimist tipu poole.
Möödunud kevadel ronisid Džomolungma tippu rekordilised 885 inimest, neist 664 Nepali poolt küljest. Kuid uue viiruse tõttu on baaslaager hüljatud. Namche Bazaar, viimane linn enne baaslaagrit, on samuti tühi.
Giidid, pakikandjad, kokad ja teised abitöölised pidid tühjade kätega koju tulema.
«Kuna hooaeg on tühistatud, pole kellelgi tööd, alates lenduritest kuni poemüüjate ja pakikandjateni, tööd pole.»
«Kõik lähevad koju», ütles Pemba Galzen Sherpa, kes on maailma kõrgeimasse tippu roninud 14 korda.
Damian Benegas, kes on pea kaks aastakümmet Džomolungma meeskondi juhtinud, ütles, et kõige suurema löögi saavad pakikandjad ja köögitöölised, kes ekspeditsioone töös aitavad hoida.
«Neil inimestel pole sääste, ega ka mingeid töölepinguid, millest ekspeditsioonide korraldajad kinni peavad pidama,» ütles Benegas.
See pole löök vaid šerpadele. Maailma turismifirmade liidu andmetel moodustab turism pea kaheksa protsenti Nepali sisemajanduse koguproduktist ning annab tööd enam kui miljonile inimesele.
Nepal, mis on alles toibumas 2015.aastal toimunud maavärinast, lootis sel aastal riiki meelitada ligi kaks miljonit turisti. See plaan ei teostu.
Kuid piirkonna elanikud nõustuvad valitsuse otsusega. Nakkusoht on reaalne. Kevadhooajal voorivad nende küladest läbi sajad välismaised matkajad ja mägironijad. Baaslaagris peavad mägironijad ja Nepali ekspeditsioonide tugiüksused elama lähestikku.
Et õhk muutub hõredamaks, on hingamine kõrgemal niikuinii raskem, suurendades terviseriske, kui peaks toimuma mingi haigusepuhang.
Tuntud šerpa Phurba Tashi, kes on roninud Džomolungmale 21 korda, ütles, et kui koroonaviirus Himaalaja küladesse jõuaks, tekiks kaos.
«See maksis meile küll töökohad, kuid see on õige otsus,» ütles ta.
Khumjungis on meil üks väike haigla ja vahendeid pole piisavalt. Kujutage ette, kui inimesed seal haigestuma hakkaksid,« ütles mägiveteran.
Kui haigus tuleb, pole rahast tolku. Isegi arenenud riikides inimesed surevad, mis meist siin Nepalis saaks?» ütles Phurba Nyamgal Sherpa.
Valitsuselt paluti abipaketti, kuid seni pole palvele vastatud.
«Valitsus peab leidma viisi, kuidas toetada neid, kes ei saa tööd teha, mitte ainult mägironimises, vaid ka teistes valdkondades,» ütles Santa Bir Lama, Nepali mägironijate liidu president.