E, 27.06.2022

Hodges: Venemaa ei mõtle «sõjas» või «ei ole sõjas»

Evelyn Kaldoja
, välisuudistetoimetuse juhataja
Hodges: Venemaa ei mõtle «sõjas» või «ei ole sõjas»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Ben Hodges
Ben Hodges Foto: Jürgen Heinrich/Imago Images/ Scanpix
  • Vaatamata kärbitud saamisele jõuti Defenderi käigus siiski olulisi asju teha.
  • Koroonakriis näitas, et Euroopa vajab piiridele kriisimehhanisme.
  • Holland, Saksamaa ja Norra võiksid oma raketikaitse laiendada Baltimaadele.
  • Kui Venemaa näeb koroonakriisis võimalust, siis ta seda ka kasutab.

Kui Venemaal peaks tekkima tunne, et ta võiks koroonakriisi varjus NATO kallale minnes pääseda puhta nahaga, siis ta seda ka üritaks, ütles endine USA armee Euroopa vägede ülemjuhataja kindralleitnant Ben Hodges intervjuus Postimehele.

Seoses koroonakriisiga tühistati suur osa õppusest Defender 2020. Kui suur kaotus see oli?

Loomulikult on suurim kaotus see, et jäime ilma võimalusest, et USAs baseeruvad Ameerika sõdurid tulevad ja harjutavad koostööd Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Rumeenia sõduritega.

Me ei saanud teha kõiki liikumisi kõigi vahenditega, mida lootsime.

Osa õppusest siiski toimus, mida selle käigus saavutati?

Kuigi USA ei täitnud kõiki oma väljaõppe eesmärke, saavutati kolm väga olulist asja.

Esiteks, USA näitas ilmselget pühendumust Euroopale. Mõelge rahale ja ajale, mis kulus selle õppuse planeerimisele ja toimunud osale. See oli märkimisväärne ressurss.

Mitte keegi Euroopas, ükski liitlane ega sõber ei peaks saama kahelda USA pühendumuses. Ja see juhtus presidendivalimiste aastal, mis ei ole ilmselge eelis presidendile. See saadab ka Kremlile signaali, et USA on Euroopale pühendunud ja oleme valmis tegema, mida vaja.

Teiseks, me ikkagi saime liikumist harjutada. Merevägi – ka Saksamaa oma – sai harjutada sisse tulevate konvoide toetamist. Nagu sai ka harjutada konvoide liikumist Belgia, Hollandi ja Saksamaa kaudu Poolasse. Saime harjutada ka varustuse ladudest välja võtmist.

Kolmandaks oli see hea võimalus parandada meie arusaamist transpordiinfrastruktuurist: kellega tuleb mida kooskõlastada. Võõrustajamaade toetust tuli igalt poolt rohkem, kui eeldasime – kütust, parkimiskohti, laoruumi, transporti, politsei tuge – kõike seda.

On kõlanud mureavaldusi, kuidas mõjutab koroonaviiruse levik liitlasvägede valmisolekut. Kui suur murekoht see on? Kui vaadata näiteks lennukikandja Theodore Roosevelti komandöri abipalvet jne.

Loomulikult pole sõdurid ja madrused immuunsed koroonaviirusele.

Juhid ja komandörid nii USAs kui liitlaste juures, kaitseministrid, peavad otsima tasakaalu missiooni täitmise – milleks on meie riikide ja liitlaste julgeolek – nagu ka kaitsega tegelevate sõdurite ja tsiviilisikute tervise kaitsmise vahel. Õppuste piiramine on näide sellest.

Mina olen praegu Frankfurdis, Wiesbadenis paikneva USA armee Euroopa väejuhatuse peakorteri lähedal.

Käisin seal möödunud nädalal ühel lühikesel kohtumisel ja panin tähele, et nad tegid kõiki asju, mida võiks eeldada: sissepääsu juures oli kontroll, sõdurid kandsid kaitsemaske, küsisid küsimusi selgitamaks, kas sisenejatel võis olla kokkupuuteid koroonaviirusega või isegi sümptomeid.

Pärast sisenemist märkasin, et seal polnud peaaegu kedagi. Enamik sõduritest, kui nende töö seda võimaldab, töötab kodust. Inimesed hoiavad sobivat distantsi. See on hea distsipliin ja lähenemine.

Teatud inimesed peavad tööd tegema. Näiteks need, kes vastutavad luure ja vaatluse eest, haldavad radareid, mis kaitsevad Iraani rakettide eest, või valvavad Venemaa ebaseaduslike õhupiiri rikkumiste ja Vene mereväe tavatu tegevuse järele La Manche’i kanalis.

Mil määral võttis varasem sõjaline planeerimine arvesse pandeemia riski?

Olen aastate jooksul isegi osalenud mõnel õppusel, mille stsenaariumis oli pandeemia USA idarannikul, mis häiriks lisavägede saatmist Euroopasse. Me oleme seda harjutanud. Tean, et mitmetes rahvuslikes struktuurides võetakse harjutamise juures seda võimalust arvesse. Aga kui ei võeta arvesse nende harjutuste õppetunde ega järgita neist tulevaid soovitusi, on ikkagi probleem.

Ma ei kahtle, et me vaatame tõsiselt otsa tänavu õpitavale ning tekitame rohkem lisavõimekusi oma tervishoiusüsteemides. Mitte ainult sõjaväes, vaid üldisemalt, et suuta toime tulla patsientide arvu märkimisväärse kasvuga.

See on karm, sest mitte ükski haiglajuht ei taha tühje voodikohti, kuna nad peavad eelarves püsima. Meie poliitilised liidrid peavad julgema kehtestada makse, mida läheb vaja lisavõimekuste saamiseks. Või siis leidma teisi viise, kuidas lisatavat võimekust tekitada.

Isegi viiruse ajal peavad meie sõjaväed, luure ja diplomaadid olema pidevalt valves. See on eksistentsi vorm, kui küsimus on Venemaas.

Peame ka vaatama oma tervishoiusüsteeme ning keskenduma rohkem ennetusele kui ravile. Terve ja hästi toituv heas vormis ühiskond on selliste asjade suhtes vastupanuvõimelisem.

Millist õppetundi pakub see, kuidas Poola paanikasse läks ja oma piirid sulges, arvestades, et Balti kriisi korral peaksid lisaväed tulema läbi selle riigi?

See olukord Poolas näitas vajadust parema sõjalise mobiilsuse järele. Viirusekriisi valguses nimetaksin seda isegi kriisimobiilsuseks.

Loomulikult teeb iga riik kõik vajaliku oma rahva ja suveräänsuse kaitsmiseks sõltumata sellest, kas tegu on pandeemia, kontrollimatu migratsiooni või terrorirünnakuga. On erinevaid põhjuseid, miks üks riik võiks mingil ajal tahta oma piire sulgeda.

Aga me avastasime, et Euroopa riikide omavahelise seotuse tõttu – mitte ainult ELis või NATOs, vaid üldisemalt – peavad jätkuvalt piire ületada saama sajad tuhanded inimesed, kes elavad ühes riigis ja töötavad teises, olulised meditsiinivarud ja riknevad kaubad.

Minu jaoks näitas see olukord Poola-Saksamaa piiril Euroopa vajadust mehhanismide järele, mis võimaldaksid tasakaalu piirikontrolli ja kiire liikumise vahel. Usun, et selliseid mehhanisme saaks rakendada ka sõjalise mobiilsuse tarbeks: teadmist, mis piiril toimub, võimekust lülituda ümber või anda kiire heakskiit, suutlikkust otsustada, mis võib piiri ületada.

EL tõenäoliselt hakkab seda küsimust vaagima ja sellest saab kasu ka sõjaline mobiilsus.

Kui mures oleksite teie selle pärast, et Venemaa teeb kriisi ära kasutades midagi ootamatut?

Mõtlen sellele iga päev. Ma ei pea seda tõenäoliseks, kuid kahtlemata on see võimalik. Venemaa ei mõtle kategooriates «sõjas» või «ei ole sõjas». Nad avaldavad pidevalt survet kõigis valdkondades: informatsioonis, majanduses, kasutades näiteks energiat relvana, ähvardades, eirates rahvusvahelist õigust, rikkudes õhuruumi.

Sestap peavad isegi viiruse ajal olema meie sõjaväed, luure ja diplomaadid pidevalt valves. See on eksistentsi vorm, kui küsimus on Venemaas.

Ma ei eelda, et nad seda teeksid. Aga nad absoluutselt kindlasti jõuaksid selleni, kui neil tekiks tunne, et nad pääsevad puhta nahaga, kui esitavad NATO-le väljakutse ajal, kui me oleme häiritud teisest asjast.

Venemaa ei taha sõita üle tervest Euroopast, neil pole selleks ei võimekust ega soovi. Nad tahavad vaid lammutada NATOt ja ELi. Kui on midagi, mida nad saavad teha NATO ja ELi ühtsuse õõnestamiseks, siis seda nad teevad.

 

Ben Hodges

  • Sündinud 16. aprillil 1958.
  • Kindralleitnandi auastmes erru läinud Hodges oli tegevteenistuses aastatel 1980–2018. Aastast 2014. juhtis ta USA armee Euroopa väejuhatust, sellelt positsioonilt läks ta ka erru.
  • Praegu töötab mõttekojas Center for European Policy Analysis (CEPA).
Märksõnad
Tagasi üles