Intervjuu ⟩ Paet: Euroopa sulgemise vigadest on vaja tulevikus õppida

Koroonakriisi alguses tekkisid Saksa-Poola piiril 25 kilomeetri pikkused järjekorrad. Foto: ronaldbonss.com via www.imago-images.de/imago images/Max Stein/Scanpix

Kaootiline tegevus Euroopa Liidus ja liikmesriikide omaalgatuslik piiride sulgemine koroonapuhangu alguses peaks olema õppetund selle kohta, mida tulevikus teisiti teha, rääkis Euroopa Parlamendi saadik Urmas Paet Postimehele.

Kuidas on Euroopa Liit koroonaviirusele vastamisel hakkama saanud? Brüssel on pälvinud päris palju kriitikat selle eest, et viiruseohtu eirati veel jaanuari lõpus ja veebruari alguses. Millise hinde võiks ELi tegevusele anda?

Kui vaadata kriisi algust, ei olnud maailmas tegelikult peaaegu ühtegi organisatsiooni, mis oleks käitunud targalt juba siis, kui Hiinas ja Aasias oli näha, et viirus levib. Tõsiselt hakati selle teemaga tegelema Euroopas alles märtsis, olgugi, et ametlik info oli teada juba jaanuaris.

Üks näide on see, et kui Euroopas märtsi alguses lennuühendused lõppesid, siis toimis kaks kuud enne seda lennuühendus Hiina ja Euroopa vahel peaaegu tavapäraselt.

Selles mõttes ma arvan, et ei ole õiglane ega ole ka mõtet ühele või teisele institutsioonile näpuga näidata, et kes nüüd midagi maha magas. See maha magamine oli üldine, millel oli ka objektiivseid põhjuseid.

Me oleme rääkinud juba sellest, kuidas Maailma Terviseorganisatsioon ei andnud kõikidele oma liikmetele õigel ajal hoiatust. Näiteks Taiwan, mis ei ole WHO liige, andis väga sisulise ja adekvaatse info selle viiruse ohtlikkusest ja kiirest nakkavusest WHOle, mis aga seda oma liikmetele edasi ei saatnud ja ka õigel ajal oma liikmetele üldist hoiatust ei teinud. Nii et tagantjärgi tark olles võib öelda, et neid mahamagajaid oli ikka hulgi.

Mis puutub Euroopa Liitu, siis tuleb jätkuvalt meelde tuletada, et Euroopa Liit koosneb 27st riigist ja nende valitsustest. Kui lõpuks märtsi keskel Euroopa riigid hakkasid midagi tegema, siis kõik toimus väga sporaadiliselt.

Euroopa Liit saab teha neid asju, mida [liikmes]riigid tal teha lasevad. Aga kui vaadata koroonakriisi algust, siis riigid hakkasid langetama väga kiiresti teisi mõjutavaid otsuseid, näiteks sisepiiride sulgemisel, nii et sellel hetkel Euroopa Komisjonil või mõnel muul üksusel ei jäänudki tegelikult võimalust ega aega näiteks piiride sulgemist kuidagi koordineerida.

Võib öelda, et Euroopa Liit tuli selle kriisiga tegelemisel mängu järgmises etapis, ehk siis, kui oli vaja hakata kokku panema kõikvõimalikke abipakette, nii rahalisi, kui meditsiinilisi. Siis võib öelda, et Euroopa Liit sai nii-öelda ennast käima.

Ka praegu on Euroopa Liit panemas kokku uusi pakette majanduse aitamiseks tulevikus, sealhulgas saab ka järgmine seitsmeaastane Euroopa Liidu eelarve perspektiiv olema suunatud sellele, et riike praegusest majanduslangusest välja aidata.

Euroopa Liit on pälvinud kriitikat Schengeni viisaruumi sulgemise lubamise asjus, eriti mis puudutab just kaupade vedu. Kas Brüssel oleks pidanud sel juhul sekkuma liikmesriikide otsustesse?

Küsimus on see, mida see sekkumine oleks sel hetkel tähendanud või andnud. Ma väidan, et tegelikult ei olnud selle osas väga suurt mänguruumi.

Riigid tegid tihti teistega konsulteerimata lihtsalt otsuse, et mingist kuupäevast on teiste Euroopa Liidu riikide kodanikel sisenemine keelatud ja tavaliselt see kuupäev oli näiteks homme. See ei olnud mingi pikaajaline etteteatamine.

Euroopa Liidu riigid võivad ise ajutisi piirikontrolle ja piiranguid seada, kui seda on rahvatervise kaitseks vaja teha. Ja rahvatervise kaitse see peamine põhjus ju oligi.

Euroopa Liit ei oleks palju saanud teha, kui riigid väga kiiresti üksteise järel piire sulgesid. Kindlasti Euroopa Komisjon ei oleks öelnud, et tehke need nüüd jälle lahti. Ja kui ta olekski kellelegi midagi sellist öelnud, siis see ei oleks toiminud ja segadust ja probleemi oleks see pigem suurendanud.

Mõningaid sekkumisi siiski oli, kus asi läks väga hulluks kätte. Näiteks Poola, kus riik korraldas oma sulgemise nii karmilt, et seal seisid kaubaautod päevade kaupa järjekorras, hoolimata sellest, et kaupade vaba liikumine on igal juhul vajalik. Sellel juhul Euroopa Komisjon ikkagi sekkus.

Aga üldist koordineerimist, selleks lihtsalt ei olnud aega riikide väga kiire käitumise juures, kus ühe riigi otsus tingis automaatselt tema naaberriikide otsuse. Ja tagantjärgi ei oleks see sekkumine enam midagi andnud.

Kas näiteks Poola otsus piirid täielikult kinni panna ei ole ohtlik pretsedent Eesti julgeolekut silmas pidades?

See ei ole pretsedendina ohtlik, pigem näitab, mis võib juhtuda. Ka Eestis on meil mõned poliitilised jõud tagunud pikka aega trummi, et tuleb taastada piirikontroll. Nüüd on kõik näinud, mida see tähendab, kui piirikontroll taastatakse.

See on õppetund, et kui Poola asub väga jäigalt oma piire sulgema, siis me jääme lihtsalt kotti. Eks me teadsime seda ka varem, aga nüüd on see lihtsalt tõestatud. Inimesed ei pääsenud läbi ja kaubad seisid päevade kaupa piiril.

Tahaks loota, et rahulikumal ajal üritatakse neid teemasid uuesti analüüsida ja läbi rääkida, et tulevikus, kui on vaja, käiksid need asjad teistmoodi.

Ennekõike peaks see tähendama seda, et naabritega siiski arvestatakse ja üritatakse kokku leppida, kuidas üht või teist piirangut rakendada, kui seda on vaja teha.

Me võtame Poola kallal, aga meie piirkonnas käisid asjad ju enam-vähem samamoodi. Ühel päeval öeldi, et nüüd on piirid kinni, ükski teise riigi kodanik siseneda ei või. Siis, kui naaberriik Soome tegi sama asja, olid kõik kole pahased. Eks see nii ongi, et ühe riigi otsus paratamatult tingis ka naaberriikide otsuse.