INTERVJUU ⟩ Europarlamendi roheliste kaasjuht: majanduskriisist ei saa väljuda kõigile raha loopides

Pandeemia põhjustatud majanduskriisist väljudes ei tohi valitsused investeerida surevatesse majandussektoritesse, ütles europarlamendi roheliste fraktsiooni kaasjuht Ska Keller usutluses Postimehele, viidates ka Eesti plaanile rajada uus põlevkiviõlitehas.

Koroonaviirusega seonduv paistab olevat varju jätnud kõik muud teemad. Kas Brüsselis veel mõeldakse roheleppele ja keskkonnateemadele, mis olid enne pandeemiat nii aktuaalsed?

Tegelikult on rohelepe Brüsselis vägagi arutelude osa, sest komisjonis ja parlamendis räägime väga palju taastumisplaanist. Loomulikult kestab tervishoiualane hädaolukord endiselt, aga Euroopa Liidu (EL) tasemel peame vaatame tulevikku ja mõtlema, kuidas me piirangute tõttu kujunenud majanduskriisist välja tuleme. Meil on selleks tarvis taastumisplaani ja see taastumisplaan peaks tuginema roheleppele.

Majanduse taaskäivitamiseks tuleb teha suuri investeeringuid, aga kuna investeeritakse suurel hulgal maksumaksjate raha, peavad need teenima avalikkuse huve ja olema suunatud meid kõiki puudutavate probleemide lahendamiseks, mille seas on ka kliimakriis.

Seetõttu pole rohelepe ja taastumisplaan teineteisega üldse mitte vastuolus, hoopis vastupidi, need kaks täiustavad teineteist.

Samas kostub üksikutest liikmesriikidest üleskutseid roheleppest pandeemia tõttu loobuda. Kas on oht, et rohelepe hüljatakse?

See oht on olemas, sest tõepoolest, on valitsusi, kes tahavad roheleppe hüljata. Aga mind rõõmustab, et nii Euroopa Komisjoni president kui Euroopa Parlamendi enamus toetavad rohelepet kui majanduse taastamise alust.

Need valitsused, kes ei taha rohelepet, võiksid selgitada, millesse täpselt nad selle asemel investeerida tahaksid. Kui valitsus võtab enda kätesse nii palju maksumaksja raha, on väga oluline, et sellega tehtaks tarku investeeringuid majandusvaldkondadesse, mis pakuvad ühiskonnale hüvesid ka tulevikus, mitte ei investeeritaks surevatesse majandusharudesse.

Ska Keller

Ska Keller Foto: Michael Sohn/AP/Scanpix

Sündinud 22. novembril 1981. aastal Gubenis, Saksamaa idaosas. Liitus aastal 2001. aastal Saksamaa roheliste erakonna noorteorganisatsiooniga, aasta hiljem astus erakonda.

Aastatel 2007 kuni 2009 juhtis Saksa roheliste erakonna Brandenburgi haru.

2009. aastal, 27 aasta vanusena, valiti esimest korda Euroopa Parlamenti. Alates 2016. aastast on ta europarlamendi roheliste fraktsiooni kaasjuht. 

Siiski kiputakse väitma, et praegu on kõige olulisem saada inimesed tagasi tööle ja majandus uuesti vanamoodi käima, sest uute valdkondade arendamine nõuaks liialt aega. Kas roheline üleminek ja majanduse taastamine on võimalik ühendada?

Sellisest väidetest on kahju, sest vajalik tehnoloogia ja uued majandusharud juba eksisteerivad. Ei ole tarvis ratast leiutada. Meil on rohelistes valdkondades, näiteks taastuvenergiasektoris piisavalt tegijaid.

Teisalt tahan rõhutada, et taastumisplaanil on kaks nägu. Esimene neist on hätta sattunud ettevõtete kohene päästmine, kuigi ka nende puhul tuleks abi saamine siduda teatud tingimustega. Näiteks sidus Prantsusmaa valitsus lennukompanii Air France toetamise viimase lubadusega seada endale kliimaeesmärgid ja pühenduda emisioonide vähendamisele.

Ent teisest küljest tuleb mõelda investeeringutele ka pikemas plaanis. Ma arvan, et kõik nõustuvad, et me ei saa väljuda majanduskriisist loopides raha kõigile, ka sellistele ettevõtetele, mis püsivad pärast investeeringu saamist pinnal vaid paar nädalat. Peame rääkima tõelisest investeeringute paketist.

Iga mõistliku ja vastutustundliku valitsuse jaoks peaks praegu olema keskne küsimus - millistesse valdkondadesse investeerida. Kas otsustatakse investeerida fossiilsetele kütustele tuginevasse majandusse, mis niigi elab praegu oma viimaseid päevi ja mille puhul me teame, et kogu sinna paigutatav raha on kadunud kõige enam mõne aasta pärast, või otsustatakse investeerida raha sektoritesse, mis loovad töökohti ka tulevikus ja mis püsivad elujõulisena veel pikka aega. Need on väga olulised küsimused, millele iga valitsus peab vastama enne, kui raha kulutama hakatakse.

Mida arvata selles valguses Eesti valitsuse otsusest eraldada 125 miljonit eurot uue põlevkiviõlitehase rajamiseks?

Oleme sellest plaanist kuulnud Eesti roheliste kaudu ja oleme nendega ühel meelel, et valitsus ei peaks investeerima põlevkivisektorisse ja ühtegi sellega seotud uude tehasese. See pole tulevikuenergia.

Juba praegu maailmas ringi vaadates näeme, et investeeringuid tehakse mujale, näiteks investeerib Hiina väga palju taastuvenergiasse.

Euroopa majandus jääb selles osas selgelt maha ja kui me muutustega kaasa ei lähe, riskime kaotada oma senise tugeva majandusliku positsiooni maailmas.

Meil ei ole teist planeeti kuhu põgeneda ja meil ei ole võimalik eraldada miljoneid, miljardeid ja triljoneid eurosid mitu korda, mistõttu on minu ja õnneks ka suure osa europarlamendi liikmete jaoks väga selge, millises suunas peame liikuma.

Rääkides roheleppest üldiselt, unustades hetkeks pandeemia, kas see lepe oma algses vormis oli hea ja piisavalt ambitsioonikas?

Oluline küsimus on tõepoolest see, kas tegemist on piisavalt ambitsioonika plaaniga. Teadlased ütlevad, et peaksime süsinikuneutraalsuseni jõudma kiiremini [rohelepe näeb ette süsinikuneutraalsust aastal 2050 – B.S].

Mida kauem me tegutsemisega venitame, seda tõsisemaid meetmeid peame hiljem rakendama, seega oleks kasulikum minna asja tuumani kiiresti ja kohe.

Aga ma pean ütlema, et olen siiski õnnelik, et komisjon roheleppega üldse välja tuli. Seni koosneb see muidugi lööklausetest, mida tuleb veel detailidega täiendada. Ent ma tunnen, et leppe elluviimise taga on suur tahe ja üha rohkem inimesi mõistab, et me peame tegutsema, sest me juba näeme kliimamuutuste mõjusid.

Olen kuulnud inimesi väitmas, et pandeemiast tingitud kriis näitab meile, milliseks kujuneks meie elu, kui kliimamuutustega võitlemist jätkame. Et roheliste võidukäik tähendabki lennukite maa peale jäämist, tehaste sulgemist ja tööpuudust. Kas roheleppe läbiminekul võib maailm tõesti jääda selliseks, nagu see on praegu, pandeemia ajal?

Ma olen sellisest ideest kuuldes hämmingus, sest tegemist on väga kummalise ja imeliku võrdlusega. Praegu seisame silmitsi tõsise tervishoiualase hädaolukorraga, mille tõttu on paljud inimesed kaotanud elu, seega on väga veider võrrelda seda olukorda kliimakriisiga.

Muidugi tohib ja tulebki pidada arutelusid teemal, milline meie tulevik välja hakkab nägema, aga ma arvan, et pole kuigi hea idee võrrelda rohemajandust viirusest tingitud kriisiga.

Meil on vaid see üks planeet, me tahame siin elada ja tahame siin elada hästi. Oleme näinud minevikus palju reostust ja saastet, me kõik oleme tunnistajaks kliimakriisile.

Belgias pole sel kevadel üldse vihma sadanud ja seetõttu kannatavad nii loodus kui põllumehed. Viimaste jaoks on põud suur tragöödia, sest nende saak võib hukka minna. Lõuna-Euroopas on sel nädalavahetusel oodata kuumalainet. Õhusaaste tapab igal aastal Euroopas tuhandeid inimesi. Seega me peame midagi tegema.

Inimeste heaolu üks osa peaks olema see, et elada saab puhtas keskkonnas, ilma, et peaks tundma hirmu selle ees, millised pestitsiidid sisalduvad toidus, mille poest koju toome. Et ei peaks muretsema, kas järgmistel aastatel sajab veel talvel lund. Ja ma arvan, et kõik tahaksid jätta oma lastele heas seisus planeedi.

Peame selle nimel midagi tegema ja on ilmselge, et kliimakriis on tingitud otsustest, mida inimkond viimastel aastakümnetel on langetanud ja seega on viimane aeg tehtu ümber pöörata. Meie käsutuses on selleks vajalikud tööriistad.

Pandeemia puhkedes ennustati, et see võib meie (mõtte)maailma täielikult muuta, aga nüüd paistab üha rohkem, et inimesed ihkavad naasmist vana normaalsuse juurde. On isegi öeldud, et oleme pandeemia raisku lasknud. Kas nõustute sellega?

Pandeemia tõttu oleme sunnitud olema eemal paljustki, millega olime nii harjunud, nagu lendamine ja tööl käimine. Ja isolatsioonis olek on andnud meile võimaluse näha, mida me tõesti elus vajame. Paistab, et inimesed hindavad nüüd palju kõrgemalt tervishoiutöötajate tehtavat tööd ja ka rasket tööd, mida tehakse toidukauplustes. Mõistetakse paremini, milline on õpetajate ja lasteaiakasvatajate töö. Need ametid, millest varem lihtsalt mööda vaadati, on nüüd rohkem hinnatud. Samuti hindavad inimesed nüüd võimalust veeta aega kodulähedases rohelises pargis.

Samas on nii mõnigi valdkond pandeemia ajal väärtust kaotanud. Ma arvan, et kriis andis inimestele märku sellest, mis elus tegelikult oluline on. Aga selleks, et kriisist tõesti midagi õppida ja õpitut edasi kanda, vajame, et igaüks neid mõtteid ja õppetunde endas edasi kannaks ja vastavalt neile tegutseks. Lõppude lõpuks sünnib tulevikumaailm, milles soovime elada, meie ühise tegevuse tulemusena.

Rääkides ühisest tegevusest. Kas pandeemia on ELi liikmesriike üksteisele lähemale toonud või pigem eemale tõuganud?

Kriisi alguses nägime, et kõik riigid tegid vaid seda, mis neile endale parem tundus ja koostöö ning koordineerimine puudus. Nägime ka meditsiinivarustuse tarnimise peatamist Itaaliasse. Seega ei paistnud asjalood Euroopa ühtsusega alguses sugugi head.

Nüüd, viimastel nädalatel, paistab liikmesriikide vahel olevat rohkem koostööd, küll mitte piisavalt, aga siiski rohkem. Debatt on liikunud selles suunas, et Euroopa Liit peab taastumise nimel ühiselt tegutsema.

Loomulikult on riikidel palju tegemist tervishoiuga, ja see on endiselt liikmesriikide pädevuses, aga kui räägime majanduslikust taastumisest, siis peame tõesti tegutsema ühiselt. Ja on näha, et asjad liiguvad selles suunas, võib-olla mitte veel nii kiiresti, kui tahaksime, aga kiiremini, kui veel paar kuud tagasi oleks julgenud loota.

Kas pole hirmu, et roheleppega seonduv võib liidu ühtsust murendada, kui juba oleme kuulnud Poolast ja Tšehhist üleskutseid leppest loobuda?

Ma ei usu, et idee meie planeedi päästmisest peaks liikmesriike liidust eemale peletama. Ent on veel lisaprobleeme, mis peamiselt seotud demokraatia ja õigusriigiga.

Paljud liikmesriigid võtsid pandeemia ajal kasutusele väga karmid meetmed ja mõni riik on läinud äärmusesse. Pandeemiat kasutatakse ettekäändena võtta võim parlamendilt, nagu näeme Ungaris, või suruda alla teatud vähemuste õigusi, nagu samuti Ungaris, aga ka Poolas. Demokraatia ja õigusriigi püsimise sattumine surve alla on ELi jaoks suur probleem.