Kümme küsimust eestlasest euroametnikule: Helena Hinto

Helena Hinto

FOTO: Ivo Krustok

Koroonakriisi sunnil tekkinud kodukontorid on kaotanud piiri inimeste töö- ja eraelu vahel, täheldab energeetikavolinik Kadri Simsoni kabinetis töötav Helena Hinto.
 

Samas on nakkusohu tõttu tekkinud piirangud toonud Hintole ka väga meeldiva avastuse: ta on päris hea kodukokk.

«Ma olen alati püüdnud koduses toidutegemisest lihtsalt ja kiirelt läbi saada. Maitselamused on jäänud pigem restoranidesse ja sõprade kodudesse, kes naudivad toidu tegemist,» tunnistab Hinto. «Nüüd aga on mõlemaga suhteliselt kehvasti ja pidin ise asja käsile võtma. Tuleb välja, et kui retseptiraamatust veidi inspiratsiooni otsida, siis ei tulemus üldse halb.»

Hinto on teine üheksast eurostruktuurides töötavast eestlasest, kes annab kümne küsimuse rubriigis aru enda taustast, tööst ja elust.

1. Mida ja kus te õppinud olete? 

Olen sotsiaalteaduste taustaga, konkreetsemalt õppinud avaliku haldust, politoloogiat ja rahvusvahelisi suhteid nii Eestis Tartu Ülikoolis kui ka Rootsis ja Ameerikas. 

2. Mis ajal ja miks te otsustasite minna ELi tööle?

Kui jätta kõrvale lapsepõlvetöö haljastaja abilisena ning ülikooliaegne suvetöö noortelaagri kasvatajana on kogu mu tööelu otsesemalt või kaudsemalt olnud seotud ELiga.

Olen Brüsselis alates 2012. aasta oktoobrist, kuid minu jaoks on enamus sellest ajast tegelikult tähendanud Eesti jaoks töötamist, see lihtsalt on toimunud Brüsselist. Eestiga lõppes minu töine suhe alles eelmise aasta detsembrist.

Brüsselisse sattusin omal ajal kahel põhjusel. Tolleaegne töö Eestis oli muutunud üksluiseks ja ei olnud enam piisavalt väljakutsuv. Kuigi muidugi ei pea huvitava töö jaoks Brüsselisse minema.

Asjaolude kokkulangemisel sattus aga minu orbiidile mõte lühiajaliselt Brüsselisse minna, et saada paremini aru, mis «loom» ikkagi see Euroopa Komisjon on. Loomulikult tundus põnev Eesti vaate kõrvale ka Euroopast aru saada.

Esialgu pakutud «lihtne» võimalus küll kukkus ära, kuid seda suurem oli rõõm kui ühel päev helises ootamatult telefon ja sellest teavitati, et andmebaasist on leitud minu CV ja heal meelel näeksid nad mind enda tiimis. 

Läksin Brüsselisse algselt viieks kuuks ja praeguseks hakkab täis saama kaheksas aasta. Järgmised töökohad Brüsselis on teele sattunud pooliseeneslikult ja siiamaani ei ole pidanud oma esialgset otsust kahetsema. On olnud ütlemata põnev ja väljakutsuv.   

3. Kui raske on saada euroametnikuks?

Ma olen väga halb inimene sellele oma kogemusest vastama, kuna siiamaani ei mahutu ma hästi sellesse kasti, mida peetakse silmas siis kui räägitakse «euroametnikust» ehk kellestki, kel võimalus ja õigus kogu oma edasine karjäär Euroopa institutsioonides veeta.

Aga kui küsida, kas on raske Brüsselis ELiga seotud tööd saada, siis ma arvan, et ei ole. Muidugi, nagu iga töö juures, sealhulgas Eestis, peab ise soovima, tegutsema, silma paistma ja vahel on vaja ka lihtsalt häid kokkusattumusi.    

4. Mis ameteid te enne pidanud olete (nii ELi struktuurides kui enne seda)?

Kui jätta kõrvale lapsepõlvetöö haljastaja abilisena ning ülikooliaegne suvetöö noortelaagri kasvatajana on kogu mu tööelu otsesemalt või kaudsemalt olnud seotud ELiga.

Alustasin 2005. aastal konsultatsiooniettevõttes, kus abistasime ettevõtteid ja omavalitsusi ELi toetusrahade taotlemisel ja hilisemal projektide elluviimisel.

Paar aastat hiljem liikusin majandusministeeriumisse, millega lõppes minu töine suhe tegelikult alles eelmise aasta lõpus. Ka seal tegelesin eurovahenditest toetatud projektidega ning peale mõnda aastat sellel rindel tuligi soov teha midagi suuremat, huvitavamat ja laiahaardelisemat.

Nii ma 2012. aastal Brüsselisse Euroopa Komisjoni transpordi peadirektoraati sattusin, alguses tööpraktikale ja edasi juba ametnikuga võrdväärse rahvusliku eksperdina. Nimelt kasutab komisjon süsteemi, kus suurendab enda töötajaskonda valdkonna ekspertide näol võttes neid liikmesriikide avalikust teenistusest. Kui minna tagasi eelmise küsimuse juurde, siis ma arvan, et sel viisil Euroopas nö jalg ukse vahele saada ongi väga levinud. 

Taamal hakkas terendama Eesti ELi eesistumine ning liikusin edasi Eesti esindusse ELi juures, tulles siis jälle täiskohaga tagasi Eesti riigi teenistusse.

Töötasin esinduses päris mitu aastat transpordipoliitika nõunikuga. Eesti eesistumise ajal juhtisin transpordipoliitika tiimi. Kindlasti oli see aeg siiani üks kõige põnevamaid ja väljakutsuvamaid ameteid kogu minu töise elu jooksul.

Teatud aeg pärast eesistumist liikusin esinduses edasi suursaadiku nõuniku ametikohale. See tähendas järsku kordades laiemat tegevusvaldkonda. Juurde tulid kliima- ja keskkonnaküsimused, energiapoliitika, sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond, haridus- ja teaduspoliitika.

Need kaks viimast ametit on kindlasti pakkunud parima võimaluse saamaks aru, kuidas EL praktikas toimib ning mis on erinevate liikmesriikide ja institutsioonide huvid. 

5. Milles seisneb teie praegune töö?

Nüüdseks pea kuus kuud on mul olnud suurepärane võimalus töötada Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simsoni tiimis. Kuigi nii valdkond kui töökoht on uued, siis mitmed inimesed on varasemast tuttavad.

Ka Kadri Simsoniga ei ole meie koostöö esmakordne. Eesti eesistumise ajal oli ta majandus- ja taristuminister ja mina vedasin Brüsseli transporditiimi. Olukord siis ja nüüd on mõningasel määral võrreldavad. Lisaks on kabinetis veel mitmed inimesed, kellega eesistumise ajal lähedalt koos töötasime. 

Kui püüda panna seda tööd Eesti konteksti, siis voliniku nõuniku töö on teatud määral sarnane ministri nõuniku tööga. Meil on oma peadirektoraat ehk siis Eesti mõistes ministeerium. Volinik oma valdkonna poliitiline suunanäitaja nagu seda on rahvuslik minister ja tema nõunikud on lähimad nõuandjad.

Mis muidugi erineb Eestist on mõnevõrra suurem tiim, asjaolu, et voliniku meeskonnas ei saa olla ainult voliniku kaasmaalased ning poliitiline kuuluvus ei ole vajalik. Meie tiimis on näiteks seitsme erineva rahvuse esindajad.

Samuti on vajalik ehk voliniku nõuandjate hulgas on n.ö «päris» euroametnikud ehk siis need, kes tõesti selles süsteemis nii minevikus kui ka tulevikus töötavad. Minu «euroametniku» amet on aga seotud antud ametikohaga ja seega ajutine.

Voliniku nõuniku töö võib tähendada absoluutselt kõike. See võib tähendada nii lihtsat asja nagu leppida kokku voliniku kohtumisi (mida on meeletult palju tegelikult), kuid võib ka tähendada vajadust esindada volinikku mõnel üritustel esinejana.

Vahepeale jääb palju sisulist tööd, mis suunavad üle 500 miljoni ELi kodaniku elu energeetikavaldkonnas, kuid ka leiamalt. Kuna volinike kolleegium on ühtne otsustuskogum nagu seda on Eesti valitsus, siis loomullikult peab meil olema oma arvamus ja positsioon näiteks nii meiega lähedalt seotud kliimapoliitikas, aga ka kaugemalt seotud tervishoiupoliitikas, seda eriti praeguses situatsioonis.  

6. Kuidas on koroonakriis teie töö- ja elukorraldust muutnud?

Nagu paljuski igal pool toimub ka Euroopa Komisjoni töö suuresti kodukontoris ja videokohtumiste kaudu. Kohal käivad need, kelle tööülesanded on hädavajalikud komisjoni töö käimashoidmiseks. Volinike kabinetid kuuluvad samuti selle nimetaja alla.

Siiski on inimeste tervise kaitsmise nimel ka meie puhul nii palju kui võimalik eelistatud kodutöö. See tähendab, et kontoris käin aegajalt ühel või teisel päeval nädalas. Küll aga tekib neil päevadel kontoris tunne nagu töötaks nädalavahetusel: näeb vaid üksikuid inimesi. 

Olen tähele pannud, et kodukontor on suuresti kaotanud piiri era- ja tööelu vahel. Mitte kõik inimesed ei saa töötada tavapärastel töötundidel. Olgu siis põhjuseks see, et serverid ei pea nõudlusele vastu ning inimestel puudub tippajal ühendus oma e-meilidele ja komisjoni infosüsteemidele, või vajadus tegeleda laste koduõppega. Seetõttu on tavapärane, et varahommikus ja hilisõhtud on tavalised kiired tööajad. 

Samuti lisab koormust muidugi asjaolu, et komisjonis on kriisi ajal kiirem kui kunagi varem. Kui tavapäraselt tuleb komisjon uute ettepanekutega välja iganädalaselt, siis kriisi ajal räägime mitmetest kriisimeetmetest igapäevaselt.

See kiirus, millega komisjoni otsustusprotsessid on käima hakanud, on midagi täiesti uut. Tuleb vaid loota, et me õpime sellest ning jätkame efektiivselt ka siis kui tagasi normaalsesse oleme saanud pöörduda. Loodetavasti küll enam mitte nii palju öötundide ja nädalavahetuste arvelt. 

7. Mis on teie suurim avastus seoses koroonakriisis muutunud elukorraldusega?

Ma oskan päris hästi süüa teha. Ma olen alati püüdnud koduses toidutegemisest lihtsalt ja kiirelt läbi saada. Maitselamused on jäänud pigem restoranidesse ja sõprade kodudesse, kes naudivad toidu tegemist. Nüüd aga on mõlemaga suhteliselt kehvasti ja pidin ise asja käsile võtma. Tuleb välja, et kui retseptiraamatust veidi inspiratsiooni otsida, siis ei tulemus üldse halb. 

Mis seostub minu teise avastusega, et kuigi toiduaineid tuleb osta rohkem ja mitmekesisemalt kui kunagi varem ja köögis on seetõttu vaja uusi vahendeid, siis muid asju on elus siiski vaja väga vähe.  

8. Mis on teie kõige suurem mure seoses koroonakriisiga?

Seda ei saa otseselt mureks pidada, aga tunnen puudust õigusest võtta auto ja sõita sellega kuhugi metsa ja nautida rahus loodust. Nimelt on Belgias piiratud liikumine vaid suuresti enda haldusüksusega ning seda võib teha jala või jalgrattaga, viimase nädala ka mootorrattaga. Küll aga on olnud keelatud ja jääb veel mõneks ajaks sõita autoga kuhugi eemale. 

Nimelt peab belglaste loogika kohaselt inimene minema oma jalutuskäigule või tervisejooksu kodu lähedale parki, kus juba tuhat teist inimest seda sama teeb, selle asemel, et lubada autode sõitma kaugemal metsa ja seda kõike üksinda rahus ja füüsiliselt distantseerudes teha. 

9. Nimetage kolm Eesti asja, millest te Brüsselis enim puudust tunnete?

Karums kohukesed (jah, ma tean, see on «läti asi»), Muhu leib ning kerge ligipääs päris loodusesse ja mere äärde ilma sellega kaasnevate inimmassideta. Viimane ei ole kuidagi seotud koroonaajaga, vaid ikka tavapärane eestlaslik mure siin riigis.  

10. Nimetage kolm Brüsseli asja, millest te Eestis elades ilmselt enim puudust tunneksite?

Kliima. Jah, ilm võib Belgias olla õudne, kuid siiski on päris kindel, et kevad algab siin palju varem ning sügis lõppeb palju hiljem ja muru on roheline aasta ringi, seega suuresti puudub «hall november». Kuigi vihma võib siin vahepeal sadada nädalate kaupa ja seda rõskust on Eestis raske ette kujutada.

Koroonakevad on olnud muidugi täiesti uskumatu. Märtsi keskel algas põhimõtteliselt suvi ja suuremal või vähemal määral on see siiani kestnud, ka praegu kirjutan neid ridu 25-kraadises kuumuses. 

Rahvusvahelisus. Brüsselis elab üle 180 rahvuse, st Brüssel iseenesest ongi nagu väike maailm. Ja seda on ka igal sammul paista. Liikudes linnaosast linnaossa satuks vahepeal nagu täiesti erinevatesse riikidesse. Ja see on põnev.

Samuti tähendab see, et minu kolleegid, sõbrad ja tuttavad on pärit erinevatest rahvustest ja see teeb elu nii palju mitmekesisemaks. Pidevalt on uued kogemused ja uued teadmised erinevate rahvuste kohta.

Teades varasemalt, et eestlastel on mingi teatud äratundmine iirlaste või briti huumori osas, siis minu suurim avastus on olnud siiani, et eestlased ja luksemburglased sobivad kuidagi ülihästi. Ehk on see teatud ühine miniriik suur(t)e naabri(te) kõrval sündroom, mis seda selgitaks.

Asukoht. Kui Brüsselis endas jääb maailma avastamisest väheseks, siis oma asukohaga Euroopa südames on see loomulikult suurepärane alguspunkt reisimiseks, olgu siis auto, rongi või lennukiga. Maailm on mentaalselt Brüsselile palju lähemal kui Tallinnale.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles