Euroopa Parlamendi saadiku ja Ungari opositsioonipartei Momentum poliitiku Katalin Csehi sõnul jäi Euroopa Liidu (EL) reaktsioon koroonaviiruse pandeemia tõttu piiramatu eriolukorra kehtestamisele Ungaris hambutuks ning tühjade sõnade lausumise asemel peaks kontrollima põhjalikumalt, kuidas riik kasutab ühenduselt saadavat raha, et see ei toidaks peaminister Viktor Orbánit ümbritsevat oligarhiat.

Te olete hariduselt arst ning otsustasite koroonaviiruse pandeemia puhkedes minna Euroopa Parlamendi liikme töö kõrvalt vabatahtlikuna haiglasse appi. Kuidas see otsus sündis ja mida te täpselt tegite?

Enne kui mind valiti Euroopa Parlamenti, töötasin arstina, ja ma olen teadlik sellest, milline personalinappus kahjuks valitseb Ungaris pärast aastakümneid halba valitsemist.

Paljud arstid on viimastel aastatel läinud välismaale ning ma olin väga murelik meditsiinisüsteemi suutlikkuse pärast pandeemia olukorras. Kui ma nägi pilte Hiina haiglatöötajatest, riikidest, mis on tervishoius rohkem arenenud kui meie, olin ma tõesti väga mures, kuidas me suudame toime tulla.

Ma registreerisin end vabatahtlikuna ja asusin arstina tööle erakorralise meditsiini osakonnas Budapestis – ma töötasin eesliinil, hoolitsesin Covid-19 patsientide eest. Olen väga õnnelik, et mul oli võimalus kasutada oma elukutset inimeste ja oma riigi aitamiseks sel keerulisel ajal.

Nad ütlesid avalikult välja, et opositsioon ei ole väärt koostöö tegemist. Nad ütlesid, et opositsioon on viiruse sõber.

Kuivõrd oli Ungari tervishoiusüsteem valmis sellise viiruseepideemiaga toime tulemiseks?

Ma arvan, et see kriis tõesti paljastas Orbáni valitsuse puudujäägid tervishoiusüsteemis, majanduses ja kahjuks ka demokraatias.

Kui räägime haiglatest, siis on väga oluline mõelda sellele, et isegi kui kriis ei tabanud õnneks meid nii palju kui teisi riike, saadeti kümned tuhanded haiged patsiendid pandeemia tõttu haiglatest koju. Inimeste keemiaravi seiskus. Halvatud inimesed, kes vajavad taastusravi, saadeti koju, kus perekond pidi nende eest hoolitsema.

Arstid ja kohalikud liidrid ei saanud üldse kaasa rääkida valitsuse otsustusprotsessis ning meil on endiselt puudu väga palju väärtuslikke andmeid, sealhulgas andmeid testimise kohta, mis tähendaks, et me võiks olukorrale paremini reageerida.

Kogu Orbáni lähenemine oli väga tsentraliseeritud ning minu hinnangul väga ebaefektiivne ja väga kaootiline.

Katalin Cseh

  • Sündinud 29. juunil 1988 Montréalis, Kanadas.
  • 2014. aastal lõpetas Budapesti Semmelweisi meditsiiniülikooli günekoloogina; 2015. aastal omandas Rotterdami Erasmuse ülikoolis magistrikraadi tervishoiumajanduse, -poliitika ja -õiguse alal.
  • 2015. aastal asutas koos seltskonna mõttekaaslastega liikumise Momentum, millest kaks aastat hiljem sai tsentristlik erakond.
  • 2019. aasta mais valiti Momentumi esinumbrina Euroopa Parlamenti.
  • Kuulub Euroopa Parlamendi välisasjade komisjoni (AFET), inimõiguste allkomisjoni (DROI) ning delegatsiooni Ameerika Ühendriikidega suhtlemiseks (D-US).
  • Liberaalse fraktsiooni Renew Europe üks kaheksast aseesimehest.

Te juba mainisite demokraatia olukorda Ungaris ja selle nõrkusi, mis pandeemia tõi välja. Väga palju küsimusi ja kriitikat tekitas määramata ajaks kehtestatud eriolukord, mis andis peaminister Viktor Orbánile sisuliselt piiramatud volitused valitseda dekreetidega ilma parlamendi heakskiitu saamata. Mis teie arvates edasi saab? Kas peaminister annab selle võimu käest?

Isegi kui ta loobub võimalusest valitseda dekreetidega pärast sedavõrd tugevat rahvusvahelist survet, siis ma loodan, et ta võtab ka tagasi seadused, mis nende dekreetidega kehtestati.

Näiteks on meil uus seadus, mis muudab avalikkuses hirmu õhutamise karistatavaks kuni viie aasta pikkuse vanglakaristusega. Selle ettekäändel vahistati eelmisel (üle-eelmisel – toim) nädalal kaks rahumeelset aktivist lihtsalt selle eest, et nad postitasid Facebooki kriitilisi seisukohti. (Teiste seas pidas politsei 13. mai hommikul kinni Gyla linna opositsioonipoliitiku, Momentumiga seotud János Csóka-Szűcsi, kes kritiseeris haigla tühjendamist teistest patsientidest peale Covid-19sse haigestunute. – toim)

Samuti peaks Orbán kohe tagasi võtma iga viimase seaduse, mis kärbib viirusega võitlemise ettekäändel kohalike omavalitsuste rahastamist ja aitama linnu ressurssidega. On üsna lihtne ette kujutada, et ta tahab võtta ära võimu ja raha linnadelt ning see on väga selgelt suunatud opositsiooniliidrite vastu, kes valiti eelmise aasta oktoobris linnapeadeks.

Nii et see, mida ta teeb eriolukorra lõpetamise osas, on vaid üks asi, kuni ta ei tagane nendest väga ebademokraatilikest ja väga häirivatest seadustest, mis dekreetidega kehtestati. See on tõeline test.

Ungari eurosaadik Katalin Cseh tänavu veebruaris Strasbourgis.

FOTO: Mathieu Cugnot / Euroopa Parlament

Kui palju seadused, mis sätestasid karistused nn valeuudiste levitamise ja hirmu õhutamise eest, mõjutasid seda, kuidas koroonaviiruse kriisi on Ungari avalikkuses kajastatud, kuidas ajakirjanikud seda käsitlesid ja kuidas arstid sellest rääkisid? Kas Ungari inimesed on saanud olukorrast tõese pildi?

Valitsus on olnud väga salatsev. Ma toon ühe hea näite. Budapesti linnapea on korduvalt küsinud andmeid Covid-19 juhtumite kohta linnas ning ta pole seni saanud ühtegi vastust. Väga sageli pole isegi haiglatel andmeid. See on minu arvates väga häiriv, et valitsus ei taha jagada informatsiooni selle kohta, mis toimub.

See loomulikult toidab ebakindlust ja süvendab usalduse puudumist, sest kogu kriisi kestel ei tahtnud valitsus teha koostööd ühegi teise osapoolega. Nad ütlesid avalikult välja, et opositsioon ei ole väärt koostöö tegemist. Nad ütlesid, et opositsioon on viiruse sõber. Nad sisuliselt häbimärgistasid poole riigist, kes ei hääletanud tema poolt.

ELi liidrid pole valjuhäälsed, nad ei taha endiselt esineda väga konkreetsete avaldustega. See on äärmiselt ebaefektiivne.

Kui palju on mõjutanud Ungari valitsust see, et rahvusvaheline avalikkus, sealhulgas Euroopa Liit, mõistis hukka piiramatute erivolituste andmise Orbánile?

Minu arvates oli Euroopa Liidu reaktsioon väga arglik.

Heaks näiteks on see, et pandeemia alguses saatsid mitu ELi riiki avaliku kirja, kus nad kritiseerisid demokraatia põhimõtetest üleastumisi Covid-19 leviku ajal, mis oli üsna selgelt suuantud eriolukorra seaduse vastu, aga taaskord otsustasid ELi liidrid mitte olla otsekohesed ja mitte mainida Ungarit.

Budapest ja Viktor Orbán valisid väga küünilise lähenemise ja kirjutasid ise sellel kirjale alla. Ta ütles, et jah, loomulikult on see kiri väga oluline, loomulikult me hoolime demokraatiast.

ELi liidrid pole valjuhäälsed, nad ei taha endiselt esineda väga konkreetsete avaldustega. See on äärmiselt ebaefektiivne.

Milline oleks asjakohane reaktsioon, millel oleks ka tegelik mõju Ungari valitsuse tegevusele?

Esiteks peaks EL minu arvates hoidma paremini silma peal oma rahal. Euroopa Liit matab igal aastal miljardeid eurosid Ungarisse ning kahjuks on endiselt võimetu saavutama selle üle kontrolli.

Suur osa sellest rahast voolab Viktor Orbánit ümbritsevate korrumpeerunud oligarhide taskusse ning see on selle režiimi nurgakivi. ELi raha eest ostsid need samad inimesed üles vaba ajakirjanduse, nad kontrollivad Viktor Orbáni süsteemi vundamenti.

Kui õigusriigi põhimõtete järgmine saaks Euroopa raha saamise tingimuseks, nagu me leppisime kokku Euroopa Parlamendis, ning kui liikmesus Euroopa Prokuratuuris oleks kohustuslik igale riigile, kes saab ELi raha, võiks see pakkuda paremat kontrolli.

See lõikaks ära valitsuse jaoks eluliselt olulise rahastuse nende oma oligarhiale ja EL saaks suunata selle raha sinna, kus seda on kõige rohkem vaja – linnadele, mittetulundusühendustele, ettevõtetel.

Euroopa Parlamendi ungarlasest saadik Katalin Cseh, kes on üks liberaalse fraktsiooni Renew Europe aseesimeestest.

FOTO: Genevieve Engel / Euroopa Parlament

Lisaks koroonaviirusest tõukuvalt kehtestatud eriolukorrale ja selle raames loodud seadustele on tulnud Ungarist viimasel ajal veel mitu silmatorkavat otsust. Esmalt otsustas parlament hiljuti mitte ratifitseerida naiste vastase vägivallaga võitlemist puudutavat Istanbuli konventsiooni ning seejärel otsustas võtta transsoolistelt inimestelt enesemääramisõiguse. Millest kõnelevad need sammud ajal, kui riigil on ka palju pakilisemaid teemasid, millega tegeleda?

Ma arvan, et Orbán tahab juhtida tähelepanu kõrvale oma kohutavalt kriisijuhtimiselt. Ta tahab rääkida ükskõik millest muust maailmas peale hiiglasliku majanduslanguse, kuhu me oleme teel; sadadest tuhandetest ungarlastest, kes kaotasid töö, kuna valitsus ei soovinud kehtestada ühtegi toetusmehhanismi neile, kelle elatis on ohus. Ta ei taha rääkida kõigist neist inimestest, kes kaotasid oma elu, kuna nad kirjutati haiglast enneaegselt välja.

Nad lihtsalt käivad välja teemasid, mis põhjustavad nördimust, nagu Istanbuli konventsiooni mitte ratifitseerimine. Nii et ma arvan, et ta lihtsalt tahab juhtida tähelepanu kõrvale valitsuse poliitikalt.

Kuid samuti saadab see rahvale signaali, väga põhjalikult läbimõeldud signaali. Nii Istanbuli konventsioon kui ka transinimeste seadus saadavad signaali, et kui sa ei sobi meie pildile täiuslikust ungari kristlikust perekonnast, siis me ei hooli sinust.

Nende arutluskäik on, et suutmatus ratifitseerida Istanbuli konventsiooni või nn sooterrorismi selle tekstis, tähendab, et nad ei taha olla sooneutraalne riik. Sama puudutab transinimeste otsust.

See on väga selge sõnum, mis parlamendis välja öeldi, kui üks opositsioonipoliitik küsis Fideszi esindajalt, kes vastutas selle seaduseelnõu eest, kas nad olid dialoogis transkogukonnaga. Fidezsi saadik vastas, et mida kogukond arvab, pole oluline.

Ma kardan, et praegu pole neil ühtegi tõelist ideed kriisist väljumiseks.

Kuidas mõjutab teie hinnangul koroonakriisiga toimetulek ning selle tuules saabuv majanduskriis Orbáni valitsust ja ungarlaste toetust sellele?

Valitsus oli majandustoetuste osas väga range. Ma arvan, et meil oli üks väiksemaid riigi toetuspakette terves ELis.

Nüüd ütles Orbán põhimõtteliselt, et kes kaotas töö, neile leitakse rakendus sõjaväes või avalikel töödel, mis on aga väga madalalt tasustatud ja tavaliselt maapiirkonnas, kus tuleb korjata puuvilju või teha teetöid. Nad lasevad paljudel inimestel langeda vaesusesse, töötusesse.

Ma kardan, et praegu pole neil ühtegi tõelist ideed kriisist väljumiseks.

Nad teevad juba praegu väga suuri sõnu, et keegi pole üksi ja et me aitame kõiki, aga tegelikkuses on abi saamine isegi ettevõtetele, kes sooviks teotust taotleda, väga bürokraatlik, väga aeglane. Ma pelgan, et paljud ettevõtted, kes on viimastel nädalatel uksed sulgenud, ei suuda enam uuesti tegevust alustada.

Ungari eurosaadik Katalin Cseh veebruaris koroonaviiruse arutelul.

FOTO: Didier Bauweraerts / Euroopa Parlament

Kui mõelda olukorrale laiemalt, siis millist abi oleks ELi riikidel praegu kõige pakilisemalt kriisist taastumiseks tarvis?

EL peaks mängima kriisihalduses palju suuremat rolli. Nagu me ütlesime parlamendis, on meil vaja Euroopa Marshalli plaani. Vaja on triljoni euro jagu investeeringuid meie majandusse. ELil on tarvis uusi võimalusi selle rahastamiseks. Rohelise ülemineku abil saame taaselustada oma majandust, pidades kinni jätkusuutlikkuse eesmärkidest. Ma olen lootusrikas, et meie maailmajao liidrid suudavad selles kokkuleppe saavutada.

Kui seda ei juhtu, laienevad lõhed rikaste ja vaeste, ida ja lääne, põhja ja lõuna vahel veelgi ning me seame ohtu liidu stabiilsuse.

See on tõsine väljakutse võidelda kõigu nende tunnetega, mida on viimastel nädalatel ja kuudel kogetud, ning selleks on meil vaja väga ambitsioonikat Euroopa taastumiskava, mis tõestab ELi võimekust tegutseda.

Palju on juba kritiseeritud seda, et ELi reaktsioon kriisi puhkemisele polnud ühtne. Kuidas mõjutab kogemus, kus järsku valitses «iga riik enda eest»-suhtumine ühenduse tulevikku?

Euroskeptilisus on olnud tõusuteel ja kahjuks on kriisihaldus olnud aeglane. Kuigi minus tekitab see pisut kahtlusi, kui ma kuulen neid euroskeptilisi populiste kurtmas Euroopa toetuse puudumise üle tervishoius ja selle üle, et ELi polnud nende jaoks olemas. Ma arvan, et me peame andma ELile volitused, millega nad saavad reageerida.

Aga see on tõsine väljakutse võidelda kõigu nende tunnetega, mida on viimastel nädalatel ja kuudel kogetud, ning selleks on meil vaja väga ambitsioonikat Euroopa taastumiskava, mis tõestab ELi võimekust tegutseda ning me saame koos edasi liikuda ja üksteist aidata.