Koroonaviirus tõi Veneetsia gondlimeistritele mustad päevad

Veneetsia gondlimeistrid.

FOTO: AFP / Scanpix

Veneetsia traditsioonilistes gondlitöökodades, mille parimad päevad on ammu möödas, lasub koroonapandeemia tõttu rusuv vaikus, vaid kanalivesi loksub laisalt läve taga.

Kui Canaletto 18. sajandil Veneetsia vaateid maalis, oli gondlitehaseid iga nurga taga. Nüüd on alles neli väikest töökoda.

Töö seisab neis kõigis sestpeale, kui koroonaviiruse leviku tõkestamiseks keelati muu hulgas ära ka gondlisõit Veneetsia kanalitel.

«Veneetsia on gondliteta sünge ja mõttetu,» ütles puusepp Roberto Dei Rossi, kes ühena vähestest veel esiisade kombel gondleid meisterdab.

58-aastane meister teeb käsitsi aastas neli-viis gondlit, ühe paadi ehitamisele kulub umbes 400 tundi.

«Iga kord, kui ma uue vette lasen, on see nagu sünnitus. See on minu looming,» sõnab ta.

Traditsiooniline gondel on umbes 10 meetrit pikk ja 1,38 meetrit lai ning kaalub 600 kilo. Paat tehakse kaheksast erinevast puidust: tammest, lehisest, pähklist, kirsist, pärnast, seedrist, mahagonist ja kuusest. 

Gondleid ostavad pea eranditult vaid gondoljeerid, kel tuleb viimistlusest sõltuvalt paadi eest välja käia 30 000 – 50 000 eurot.

Iga gondel ehitatakse vastavalt gondoljeeri kaalule ja mõõtudele.

«Meil on ka paar entusiasti Ühendriikides, Saksamaal ja Jaapanis, kes on meile tellimuse esitanud,» ütles Dei Rossi.

Veneetsia kanalitel sõidab ühtekokku umbes 400 gondoljeeri. Linnavalitsus jagab sõidulube välja kitsilt, nii et uustulnukatel on raske kohta leida.

Koroonapandeemia on aga romantilistele paadisõitudele lõpu teinud.

Gondoljeere tabasid hädad juba eelmise aasta lõpus, kui vesi tõusis erakordselt kõrgele, peletades eemale turistid ja lõhkudes paate.

Gondlid peaksid pääsema taas kanalitele 3. juunil, mil Itaalia teeb jälle uksed turistidele lahti. 

Koroonaviiruse eest maskide taha peituma sunnitud lõbusõitjad mõjuvad valusa torkena Veneetsia värvikirevate karnevalide taustal. 

Tagasi üles