Kümme küsimust eestlasest euroametnikule: Inga Höglund

Inga Höglund ja eelmine Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker.

FOTO: Euroopa Komisjon

Endine Postimehe spordireporter ja välistoimetaja Inga Höglund on üks neist eestlastest, kel õnnestunud edukalt läbida ülitihe eluaegseks euroametnikuks saamise konkursisõel.

Enne seda mitu aastat Brüsselis ELi heaks tähtajaliste lepingutega töötanud Höglund on ametlikult ametnikuks saamise teel alles tänavu kevadest. Praegu on tal käsil üheksakuine katseaeg. Sellele eelnes aga konkursiperiood, mis kestis kokku 2,5 aastat.

1. Mida ja kus te õppinud olete?

Tartu Ülikoolis sotsiaalteadusi (ajakirjandus ja suhtekorraldus) ning Saksamaal Bonnis rahvusvahelisi meediauuringuid.

Enim igatsen taga muretut ja vaba liikumist. Näiteks olukordi, kus saab pargis rahulikult istuda ja juttu vesta samal ajal kui laps kõik ettejuhtuvad kivid üle lakub ja kõigi teiste põnnidega tutvust teeb.

2. Mis ajal ja miks te otsustasite minna ELi tööle?

See mõte tekkis esimest korda 2010. aastal, kui olin Saksa Liidupäevas praktikal koos teiste noorte poliitikahuvilistega 25 erinevast riigist. Mulle meeldisid - ja siiani meeldivad - see rahvusvaheline sagin ning heas mõttes kultuuride kokkupõrked. Sellest õpib palju nii teiste kultuuride kui ka enda kohta.

Postimehe välisuudiste toimetuses töötades see tunne ainult süvenes. Lisaks, rahvusvaheline poliitika ja sellega kaasnev šõu on tihtilugu parimaks meelelahutuseks.

Rääkides aga tõsisemalt aadetest, EL seisab kõige eest, mida oluliseks pean: inimväärikus, vabadus, inimõigused, demokraatia, võrdõiguslikkus, õigusriigi põhimõte. Mulle tundub alati, et eestlastel ja eestlastega on raske tõsiselt väärtustest rääkida – see on meie meelelaadile kohati ehk liiga tundeline. Kuid need ei ole vaid sõnakõlksud.

ELi suurim võlu ongi see, et ta töötab alati oma kodanike parema elu nimel isegi kui ümberringi valitsev poliitiline kliima pole selleks alati soosiv. Sellesse tahan ka ise panustada.

3. Kui raske on saada euroametnikuks?

Kellel huvi on, leiab kahtlemata võimaluse töötada ELi institutsioonides.

Kindlasti tasub varuda kannatust. Ametnikuks saamise konkursid ja katsed võivad kesta üsna kaua ja olla küllaltki närvesöövad. Kandideerimise hetkest kuni uuel töökohal alustamiseni kulus minul näiteks 2,5 aastat. Sellele järgneb üheksa kuud katseaega.

Hetkel olen veel teel ametniku staatusesse. Enne seda töötasin Euroopa Komisjonis lepingute alusel ja alustasin seda teekonda üldse praktikaga.

4. Mis ameteid te enne pidanud olete (nii ELi struktuurides kui enne seda)?

Enne Euroopa Parlamendis alustamist töötasin pressinõunikuna Euroopa Komisjonis. Komisjonis olin eelnevalt ka meediaanalüüsi ja strateegilise kommunikatsiooni üksustes.

Enne Brüsselisse tulemist töötasin peamiselt ajakirjanikuna. Postimehes olen töötanud välisuudiste toimetajana ning spordiuudiste reporteri ja toimetajana.

Ülikooli ajal olin aga hoopis iluvõimlemise treener.

5. Milles seisneb teie praegune töö?

Olen pressinõunik Euroopa Parlamendis ehk siis aitan ajakirjanikel leida vajalikku informatsiooni peamiselt transpordipoliitika teemadel. Kirjutan igapäevaselt parlamendi tööst ja tegemistest.

6. Kuidas on koroonakriis teie töö- ja elukorraldust muutnud?

Minu jaoks tundmatuseni. Ma alahindasin, millised mõõtmed see pandeemia võtab.

Nüüdseks olen juba 2,5 kuud kodust tööd teinud ning samal ajal oma 1,5-aastast rüblikut valvanud. Ühest küljest on mõistagi tore perega rohkelt aega veeta, teisalt aga on stressitase väga kõrge.

Kujutage ise ette väikelast, kes peab terve päeva toas püsima ja näeb kõrvalt oma ainiti rüperaalil toksivaid vanemaid. Mõistagi tekitab olukord süümepiinu: ei saa laps piisavalt tähelepanu ega tegevust ning ka töö kannatab.

Belgias kehtisid pikalt ranged liikumispiirangud ning kohvikud on siin jätkuvalt kinni. Ehk siis kohati on koopaelaniku tunne, eriti, kui üritada hoolega rahvamasse vältida. Toidupoes käimine on muutunud ka tõeliselt piinarikkaks ettevõtmiseks.

Enim igatsen taga muretut ja vaba liikumist. Näiteks olukordi, kus saab pargis rahulikult istuda ja juttu vesta samal ajal kui laps kõik ettejuhtuvad kivid üle lakub ja kõigi teiste põnnidega tutvust teeb.

7. Mis on teie suurim avastus seoses koroonakriisis muutunud elukorraldusega?

Üsna banaalne, aga see on jätkuvalt uskumatu, kui palju peab iga päev süüa tegema, et väike pere toidetud saaks. Kokka ja koduhaldjat pole minust sellele vaatamata saanud.

Lisaks tõmbab mind kogu aeg loodusesse, mis Brüsselis elades pisut raskendatud on.

8. Mis on teie kõige suurem mure seoses koroonakriisiga?

Lähedaste tervis ja elatis on kahtlemata kõige olulisemad. Aga ka laiemalt: paljud inimesed on pandeemia tõttu oma sissetuleku kaotanud. Loodan siiralt, et ELi ulatuslik toetus jõuab kiirelt kõigi abivajajateni.

Lisaks on murettekitav desinformatsiooni levik. See pole otseselt seotud koroonakriisiga, aga pandeemia loob väärinfo levitamiseks liigagi soodsad tingimused. Inimesed ei adu tihtilugu, et nendega manipuleeritakse. Kõiksugu konspiratsiooniteooriad on kahtlemata väga ahvatlevad – sest kellele ei meeldiks head spioonilood –, kuid sotsiaalmeedia ajastul on kriitilise lugemise oskust hädasti vaja. Allikakriitikat tundub ka järjest vähemaks jäävat.

9. Nimetage kolm Eesti asja, millest te Brüsselis enim puudust tunnete?

Ei saa ilma klišeedeta: Eesti loodus ja värske õhk, saun, hapukoor ja must leib.

10. Nimetage kolm Brüsseli asja, millest te Eestis elades ilmselt enim puudust tunneksite?

Kiire ja mugav rongiga reisimine, sallivus, rahvusvaheline keskkond.

Tagasi üles