Nagu kaladeta meri: Veneetsia üritab turistideta hakkama saada (2)

Postimees
Copy
Gondlimees Veneetsia kanalil.
Gondlimees Veneetsia kanalil. Foto: Mirco Toniolo/AGF/SIPA/Scanpix

Tavaliselt on Veneetsia raudteejaam sumisemas, täis turiste ja liiklejaid, kellest enamiku moodustavad õpilased ja ametnikud. Nüüd on see aga peaaegu maha jäetud. Töölkäijaid on vähe ja turistid on lihtsalt kadunud. Mitte ainsatki Saksa seljakotirändurit või Jaapani paari. Midagi sellist ei ole varem juhtunud.

«Veneetsia on 2019. aastast kannatanud. Esmalt hävitavad üleujutused novembris, siis turistide kadumine koroonaviiruse tõttu. Ma ei tea, mis sellest linnast tulevate kuude jooksul saab,» lausus Peruust pärit Laura Sánchez, kes peab raudteejaama lähedal kioskit.

Rongi ootav Andrea nõustub: «See on tragöödia. Ilma turistideta on Veneetsia nagu meri ilma kaladeta.»

Veneetsia ei näe ilma turistideta isegi välja nagu Veneetsia. Kummalisse vaikusesse mattunult on see kurb ja oma ilus peaaegu ebareaalne.

Peaaegu tühjadel tänavatel jalutades võiks oodata, et vastu tuleb 16. sajandi maalikunstnik Tintoretto või märkmeid tegev John Ruskin. Selle asemel on aga mõned kohalikud ja tuvid. Isegi kajakad on vähem agressiivsed kui muidu.

Sõltuvus turismist

Kõik EUobserveriga rääkinud veneetslased on mures. Mõned isegi meeleheitel. Covid-19 peatas turistide voolu kolm kuud tagasi ja ilma nendeta ähvardab Veneetsiat majanduslik kollaps, mis võib peatuda nagu auto, millel on kütus otsa saanud; 65 protsenti Veneetsia linna elanikest töötab turisminduses.

Ajaloolise linna majandust toidavad peamiselt hotellid, baarid, restoranid, kenad poekesed, suveniirikioskid, majutuskohad, kunstigaleriid ja muu selline.

32-aastane Alberto Zen korraldab Veneetsias kultuurisündmusi. Covid-19 tõttu oli ta sunnitud tühistama kõik plaanitud üritused, oma kulude hinnaga.

«Olukord on kohutav paradoks,» märgib ta. «Aastaid oleme olnud pahased liigse turismi pärast, linnatänavaid ja väljakuid ummistavate külastajate pärast, ja nüüd ei ole meil isegi ainsatki turisti.»

Püha Markuse basiilika Veneetsias.
Püha Markuse basiilika Veneetsias. Foto: MIGUEL MEDINA/AFP/SCANPIX

Alles kolm kuud tagasi räägiti sellest, kuidas muuta massiturism kvaliteetturismiks, piirates nn mordi-e-fuggi turiste (läbikäigukülastajad) ning julgustama turiste peatuma hotellides vähemalt paar ööd.

Nüüd ei ole linnas üldse mingisuguseid külastajaid: ei rikkaid araablasi ega hiinlasi, pole sakslaste gruppe, pole noori üksikrändureid Iisraelist või Austraaliast.

«See tundub peaaegu nagu jumalik kättemaks,» märgib Zen. «Veneetsia majandus oli muutunud turismist liiga sõltuvaks, see ei olnud enam jätkusuutlik.»

Toulouse`ist pärit Brigitte on elanud Veneetsias juba aastaid. «Ma olen kunstiarmastaja ja tahtsin siia elama tulla just sellel põhjusel,» lausus ta pooltühjal püha Markuse väljakul, kus patrullib rohkem korrakaitsjaid, kui leidub jalutajaid.

«Tavaliselt töötan ma turisminduses, seega ei ole mul praegu tööd. Kuigi ma üritan alati olla optimistlik, olen ma mures. Ma ei ole kunagi Veneetsiat nii tühjana näinud, see on väga kurb,» lisas ta.

Ilma külastajateta tekib poodidel, restoranidel ja hotellidel raskusi isegi üüripinna eest maksmisega. Üür võib olla Veneetsias väga kõrge, sageli üle 10 000 euro kuus. Paljusid ettevõtteid ähvardab seetõttu pankrot.

«Tänu turismile on Veneetsia olnud alati õnnega koos, isegi kui ülejäänud regioonis on olnud rasked ajad,» sõnas Elio Dazzo, mõjuvõimsa baaride ja restoranide liidu AEPE esimees.

«Aga Covid-19 eriolukorra tõttu on linn sattunud väga haavatavasse positsiooni. Aastate jooksul on see kaotanud ka palju elanikke. Need, kes lahkusid, olid peamiselt vanemad inimesed, kes ei soovinud väga raha kulutada,» lisas Dazzo.

Kohalikud on kadunud

Praegu elab Veneetsia ajaloolises osas vähem kui 70 000 inimest. Paljud on ära kolinud, jättes linna turistidele. Üür on liiga kõrge, tänavad ja ühistransport on alati ülerahvastatud ja tasuvaid töökohti vähe.

«Ma elan Giudeccas, piirkonnas, kus on endiselt kohalikke elanikke. Aga kesklinna piirkonnast on kohalikud täiesti kadunud,» selgitas 35-aastane Alessandro Dus.

Dus on vasakpoolne aktivist elamupindade õiguste eest võitleva ühingu ASC juures. Peaaegu kõik majad Veneetsias on turistidele välja üüritud.

«Noorel inimesel on Veneetsias peaaegu võimatu elada, sul peab olema väga kõrge sissetulek. Paljud noored lahkuvad. Need, kes jäävad, toovad tohutuid ohvreid ja elavad väikestes jagatud korterites,» lisas Dus.

Gondlimees Veneetsias.
Gondlimees Veneetsias. Foto: MIGUEL MEDINA/AFP/SCANPIX

Ülikoole ja koole on Veneetsias palju ning haridus on turismi kõrval üks väheseid edukaid majandusvaldkondi. Kuid elu on üliõpilaste jaoks samuti väga raske.

«Kinnisvaraturg siin on hullumeelne. Üür on astronoomiliselt kõrge koha eest, mis on sageli kehvas seisukorras,» lausus 25-aastane tudengiühingu LiSC liige Ruggero Tallon. «Koroonaviirus on paljastanud probleemid ja vastuolud turismile keskendunud majandusmudelis.»

Kõik kinnitavad, et Veneetsia peab oma majandust mitmekesistama. «Veneetsia sureb ilma turistideta, kuid ka liiga paljude turistidega. Vaja on leida tasakaal,» lausus majandusameti aseminister Pier Paolo Baretta, kes kandideerib järgmistel Veneetsia munitsipaalvalimistel vasaktsentristlikus blokis.

«Aga ennekõike peame töötama välja majanduse, mis ei põhine turismil. Näiteks taastades käsitöö, klaasivalmistamise ja kirjastamise traditsiooni, valdkonnad, mis on kooskõlas kohaliku identiteediga,» sõnas ta.

Veneto piirkonna roheliste juht Luana Zanella on teinud ettepaneku, et Veneetsiast võiks saada Euroopa kliimamuutusi uuriva agentuuri asukoht.

«Veneetsia on kaunis ja prestiižne, kuid ka õrn. See on aeglaselt edasi rühkiva kliimamuutuse jaoks sümboolne linn,» märgib ta.

Lootust veel on

Veneetsia linnavalitsuse turisminõuniku Paola Mari sõnul suudab linn taas jalule tõusta. «Veneetsia on üks ilusamaid linnu maailmas. See taastub niipea, kui reisimine on Itaalias ja Euroopas taaskord võimalik. Lõppude lõpuks on Veneetsia harjunud olema vastupidav. See linn tõuseb alati tuhast, nagu fööniks,» lausus Mar.

3. juunil taasavas Itaalia oma piiri pärast ligi kolme kuud karantiini. Praegu võivad riiki siseneda külastajad Euroopa Liidust, Schengeni viisatsoonist, Ühendkuningriigist, Andorrast, Monacost ja San Marinost.

Veneetsia ootab ka laiema turismi taastumist. Kuid juba see esimene avamine toob linnale suurt lootust: külastajad Euroopast on tervikuna saabujate ja ööbimiste arvu poolest esimesed, neile järgnevad turistid Põhja- ja Lõuna-Ameerikast ning Aasiast.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles