Pariis tärkab uuele elule
7. juuni 2020, 18:19
/nginx/o/2020/06/07/13140223t1h5e0e.jpg)
Hirm ei ole miski, millele 88-aastane Mathilde kavatseks alla vanduda. Vaid paar tundi pärast kohaliku Pariisi bistroo taasavamist rüüpab ta terassil istudes kihisevat jooki.
«Ma olen seda oodanud,» lausus ta BBCle. «Olla inimeste keskel, mitte enam üksi!»
Mathilde on end sündmusele vastavalt riietanud: värskelt pressitud kleit, ideaalselt sätitud juuksed. Kuigi avalik elu on seal nõudnud alati natuke lisapingutust, peavad Pariisi kohvikud ja restoranid nüüd lisaks järgima ka uusi puhastamisprotseduure.
«Muidugi ma kardan,» lausus Mathildest kümme aastat noorem sõbranna Annie. «Aga tead, meie vanuses ei ole enam palju aega järel, seega ühel hetkel peame lihtsalt seda tegema.»
Kaks Pariisi
Paljudele inimestele on tulnud Pariisi baaride ja kohvikute taasavamine kergendusena ja nende terassid on täis. Karantiiniaegse linna tühjuses oli midagi eriliselt kriipivat, lausus Joan Dejean, kirjanik ja prantsuse kultuuriajaloolane.
«Pariis rajati inimeste jaoks tänavatel, et seda vaadata, visuaalselt nautida,» sõnas Dejean. «Kui ei ole jalakäijaid, kes vaatavad kõike alates aedadest kuni Ile St Louis` suursuguste majandeni, kautavad need oma raison d'être`.»
Dejeani sõnul oli karantiini ajal kaks linna, mida eriti hoolega pildistati: Veneetsia ja Pariis. Veneetsia seetõttu, et näidata, milline on linn turistideta, Pariis seetõttu, et näidata, kui keeruline on tunda ära linna ilma inimesteta seda nautimas.
«Ma nautisin seda isegi rohkem,» tõdes pikaaegne pariislane Delphine. «Oli võimalik linde kuulda. Mul oli karnatiinilõpu kurbus, ma tundsin end veidi rünnatuna tänavatele naasnud inimeste tõttu.»
Tasahaaval normaalsusesse naasmine toob kaasa vastakaid tundeid. Delphine`il on kaks tütart ja ta elab Sacré-Cœur`i kiriku lähedal. Kui karantiinimeetmed leevenema hakkasid, läks ta koos teiste noorte vanematega matkatoolidega Montmarte`i tänavatele, et vaadata, kuidas lapsed jalgpalli mängivad.
Kuid hiljuti ütles talle aknast välja külitav mees, et ta töötab kodust ja nad võiksid vaiksemalt võtta. «Tema taga võis kuulda tema naist karjumas, et me ära läheksime,» lausus Delphine. «Ilmselgelt olid nad oma piirile lähenemas.»
Lühike mälu
Cochini haigla psühhiaatri Alane Kadouri sõnul oli ta üllatunud, kui paljud inimesed tegelikult eelistasid äralõigatust.
«Need, kes kardavad sotsiaalset suhtlust, tundsid end karantiini ajal kindalt,» selgitas ta. «Need, kellel on keeruline suhetega, ei pea endale küsimusi esitama. Ja teismelised olid õnnelikud kodus videomänge mängides ja sotsiaalmeedias olles.»
Kuid Kadouri sõnul oli suur erinevus tavakodanike ja haiglas töötavate õdede kogemuses.
«Iga kümnes õde sattus karantiini ajal rünnaku ohvriks,» lausus ta. «Mõnedel palusid naabrid oma korteritest nakatumisriski tõttu lahkuda.»
Nüüd, kus tavapärane elu taastub, on mõned neist hakanud murduma. «Nad kõik kardavad teist lainet ja nad on kurnatud,» lausus Kadouri. «Ma olen kuulnud kolmekümneaastastest õdedest, kellel on raskusi trepist üles minemisega.»
Rolande Mariel töötab õena Cochini haiglas. Kuna surve tervishoiusüsteemile väheneb, hakkavad ravile naasma ka tavapatsiendid. Kuid ühes sellega paistab kaduvat ka avalikkuse toetus.
«Kui meie patsiendid hakkasid tagasi tulema, olid nad sama agressiivsed nagu tavaliselt,» märgib ta. «Ma ütlesin neile, et mõttetu oli meile igal õhtul plaksutada, kui nad nüüd niimoodi käituvad. Inimestel on lühike mälu. Pärast Bataclani [terrorirünnakut] olid kangelased politseinikud, nüüd arvavad kõik, et nad tahavad meid tappa.»
Muutuvad prioriteedid
Linna elavnedes pärast mitu kuud kestnud majanduslikku ja sotsiaalset koomat hakkab muutuma ka see, keda peetakse linnas oluliseks. Üks uurija sõnastas selle järgmiselt: kas oluline on kodust töötav tegevjuht või mees, kes su emale süüa viib?
Ja see, mis sai rõhutatult selgeks viimaste aastate kollavestide meeleavalduste ajal, on nüüd uuesti ilmne: inimesed, kes hoiavad Pariisi käimas - prügivedajad, rongijuhid, õpetajad ja õed - ei suuda maksta seal elamise eest.
«Me ei välju sellest päris samasugustena,» usub geograaf Luc Gwiazdzinski.
Paljud jõukamad pariislased kaaluvad juba linnast lahkumist ja kodust tööle hakkamist - nagu paljud neist tegid ka karantiini ajal. See võib tuua kasu väiksematele linnadele, sest Pariis domineerib Prantsuse majandust. Aga mida tähendaks see pealinnale endale?
«Pariis on nagu fööniks, see sünnib uuesti,» lausus Gwiazdzinski. «Pariis ei ole pelgalt majanduskeskus, see on romantiline kujuteldav maailm. Selle maine maailma armastuse ja romantika pealinnana pole kannatada saanud. Aga siin elavate inimeste jaoks oli olukord teine.»