Võrreldes eelmise sajandi keskpaigaga on Euroopa Parlament tundmatuseni muutunud nii oma sisu kui mõjuvõimu poolest.

Täna kuulub sinna 705 liiget 27 liikmesriigist. Kui aga 1952. aastal asutati Euroopa Liidu eelkäija Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ) ja sama aasta septembris kogunes esimene ESTÜ Ühisassamblee, kuulus sinna vaid 78 liiget kuuest asutajariigist.

Kui toonane Prantsusmaa välisminister Robert Schuman 1950. aasta 9. mail ESTÜ loomiseks ettepaneku tegi, et koondada liikmete söe- ja terasetootmine ja siduda Euroopa riikide majandused selliselt, et edaspidi sõdade puhkemist vältida, ei viidanud ta assamblee loomisele. Selle ideega tuli CVCE teatel lagedale prantslane Jean Monnet, et teostada järelevalvet tänapäevase Euroopa Komisjoni eelkäija ESTÜ Ülemameti tegevuse üle.

Jean Monnet.

FOTO: akg-images/Scanpix

Ühisassamblee mõjuvõim oli küllaltki väike. Järelevalve teostamise kõrval oli organi roll peamiselt konsultatiivne ja seadusandlikud volitused puudusid. 78 liiget tulid ESTÜ liikmesriikide (Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg, Holland ja Lääne-Saksamaa) rahvusparlamentidest ning selle esimeseks presidendiks valiti varasem Belgia sotsialistist peaminister Paul-Henri Spaak.

Paul-Henri Spaak.

FOTO: akg-images/Scanpix

ESTÜ Ühisassambleed võib kahtlemata pidada Euroopa Parlamendi üheks eelkäijaks, kuid tänapäevase parlamendiga on rohkem ühist 1958. aasta märtsis asutatud Euroopa Parlamentaarsel Assambleel. Just 1958. aastat peetakse tänapäeval Euroopa Parlamendi asutamise aastaks.

Robert Schuman 1958. aastal. 

FOTO: akg-images/Scanpix

Kui Rooma lepinguga loodi 1958. aasta 1. jaanuarist Euroopa Majandusühendus (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühendus (Euratom), vahetas uus assamblee välja ESTÜ Parlamentaarse Assamblee. 1958. aasta 19. märtsil Strasbourgis toimunud asutamiskoosolekul valiti uue 142-liikmelise assamblee juhiks Schuman.

Esimesel kogunemisel langetati otsus ka nime osas. Prantsuse keeles hakati assambleed nimetama Assemblée parlementaire européenne ja itaalia keeles Assemblea parlementara, kuid Holland ja Lääne-Saksamaa tõlkisid uue kogu nime vastavalt Europees Parlament ja Europäische Parlament ehk esimest korda sai neis keeltes ametlikuks nimeks Euroopa Parlament. Neli aastat hiljem, 1962. aasta 30. märtsil otsustati ametlikes keeltes nimi ühtlustada ja Euroopa Parlamendi nimi võeti ametlikult kasutusele.

Euroopa Parlamendi esimene istung.

FOTO: Euroopa Parlament

1958. aasta märkis aga veel üht otsest sarnasust tänase Euroopa Parlamendiga. Kui ESTÜ Ühisassamblees istusid saadikud riikide kaupa, siis 1958. aasta 13. mai märkis esimest korda ajaloos, mil saadikud koondusid esimest korda vastavalt poliitilistele veendumistele, mitte kodakondsuse alusel.

Valitud parlament

Järgnevatel aastatel suurendati europarlamendi mõjuvõimu. Saadi suurem eelarvepädevus ning tähtsam roll kaubanduslepete sõlmimisel. 1974. aasta märkis aga järjekordset teetähist. Just siis otsustati Pariisi tippkohtumisel, et Euroopa Parlamendi liikmed tuleks valida otsestel ja üldistel valimistel.

Aasta varem oli EMÜ kolme liikmesriigi võrra suurenenud ning Taani, Iirimaa ja Suurbritannia liitumise järel kuulus ühendusse üheksa liiget. 1979. aastal toimusidki üheksas liikmesriigis otsevalimised, et täita 410 saadikukohta. Ehkki juba Rooma lepingus seisis punkt, mille kohaselt tuleks assamblee valida rahva poolt ühtse valimissüsteemi alusel, jõuti selleni alles 1970. aastate lõpus.

Rooma lepingu sõlmimine 1957. aastal. 

FOTO: akg-images/Scanpix

Edu saatis esimestel europarlamendi valimistel üle-euroopalist Sotsialistlike Parteide Konföderatsiooni, kes kindlustasid 113 saadikukohta. Järgnes Euroopa Rahvapartei (107 kohta), konservatiivsed Euroopa Demokraadid (64), kommunistid (44), liberaaldemokraadid (40) ja Euroopa Progressiivsed Demokraadid (22). Europarlamendi esimeseks otse valitud presidendiks sai liberaaldemokraadist prantslanna Simone Veil.

Simone Veil.

FOTO: AFP/Scanpix

Valimisaktiivsus oli 1979. aastal 62 protsenti. Kõige aktiivsemalt osalesid itaallased, kus hääletamas käis 84,9 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, kõige vähem näidati eurovalimiste suhtes huvi üles Ühendkuningriigis, kus valimisaktiivsus oli kõigest 32,2 protsenti.

Nagu kirjutas 1979. aasta 11. mail ehk neli nädalat enne valimisi Briti ajaleht The Guardian, siis oli kampaania ebatavaline. «Suur osa propagandast, millest suure osa eest maksab EMÜ ise, ja ka see, mida jagavad parteid, on ebatavaline, sest lahti tuleb seletada see, mis asi Euroopa Parlament on. Praegu on parlamendil väike või olematu mõju ühenduse poliitilisele elule.»

1979. aasta Euroopa Parlamendi valimiste eel avaldatud plakat. «Nad ootavad tulevikku Euroopas»

FOTO: Euroopa Parlament

Päev pärast valimisi kirjutas ajaleht, et Brüsselis ollakse mures, kuna varasemalt ajalooliseks nimetatud valimistest võttis osa vaid veidi üle poole EMÜ liikmesriikide 180 miljonist elanikust. Tõsi, tänasel päeval ajas tagasi vaadates ja Euroopa Parlamendi valimiste valimisaktiivsust võrreldes selgub, et 1979. aasta valimistel oli aktiivsus läbi ajaloo kõrgeim.

Euroopa Parlamendi statistika näitas, et aktiivsus hakkas alates 1984. aasta valimistest kukkuma. 1999. aastal jäi valimisaktiivsus esmakordselt alla 50 protsenti ning langustrend jätkus ka edaspidi. Eelmise aasta Euroopa Parlamendi valimised märkisid pööret, sest siis käis valimiskastide juures 50,66 protsenti Euroopa valimisealistest kodanikest. Viis aastat varem, 2014. aastal oli valimisaktiivsus ajaloo madalaim ja oma hääle andis vaid 42,61 protsenti rahvast.

Euroopa Parlamendi valimiste plakat 2019. aastal Viljandis.

FOTO: Elmo Riig

Valitud koguna hakkas parlament järjest enam mõjutama ELi toimimist ja nii kiitis parlament 1984. aastal heaks Euroopa Liidu lepingu eelnõu ehk nn Spinelli plaani. Riikide parlamendid küll lepingut ei toetanud, kuid itaallasest parlamendiliikme Altiero Spinelli järgi nimetatud dokument sai aluseks 1986. aasta ühtsele Euroopa aktile, mille tulemusel avanesid riigipiirid ühisturule ja ka 1992. aastal sõlmitud Maastrichti lepingule, millega loodi Euroopa Liit.

1980. aastatel hakkas parlament hääletama ka Euroopa Komisjoni presidentide kandidatuuri üle, kuigi toona puudus neil vetoõigus. Alles Maastrichti lepingus sätestati see, et europarlament peab andma komisjonile oma lõpliku nõusoleku. Parlamendi mõjuvõimu kasvust andis märku ka 1999. aasta, mil parlamendi survel oli korruptsiooniskandaali tõttu sunnitud täies koosseisus tagasi astuma Jacques Santeri juhitud Euroopa Komisjon.

Monument Euroopa Liidu asutajate auks. Vasakult: Konrad Adenauer, Robert Schuman, Alcide de Gasperi ja Jean Monnet.

FOTO: JEAN-CHRISTOPHE VERHAEGEN/AFP/Scanpix

Liikmesriikide lisandumise ja ka Saksamaa taasühendamine tähendas aga omakorda, et parlamendiliikmete arv kasvas pidevalt ning riikidele mõeldud parlamendikohti tekitati aina juurde. Kuna EL on jõudsalt laienenud, on korduvalt tulnud piirata maksimaalset liikmete arvu.

Ümberkorraldused toimusid ka Brexiti tõttu ja liikmete arvu kärbiti pärast Ühendkuningriigi lahkumist 751 pealt 705-le. Eestil on europarlamendis seitse kohta, mis tähendab, et piltlikult öeldes esindab iga Eesti eurosaadik 189 000 inimest. Võrdluseks, enim saadikukohti (96) omava Saksamaa europarlamendi liikmed esindavad igaüks 865 000 kodanikku.

Euroopa Parlamendi liikmed Brüsselis 2009. aastal.

FOTO: FRANCOIS LENOIR/REUTERS/Scanpix

Brüssel või Strasbourg?

Kui parlamendikohtade osas on ikka ja jälle tehtud ümberkorraldusi, siis üheks tüliõunaks on aastate jooksul olnud ka see, kus Euroopa Parlament õigupoolest asuma peaks.

Esialgu töötas parlament Strasbourgis, aga kuna Euroopa Komisjon töötas pärast 1958. aastat Brüsselis ja seal samas kogunes ka Euroopa Ülemkogu, siis ehitati 1985. aastal parlamendihoone ka Brüsselisse. 1992. aastal otsustasid ELi liikmesriikide valitsused, et institutsioonide asukohad tuleb paika panna ELi lepingus.

Nii jäi parlamendi ametlikuks asukohaks Strasbourg, parlamendikomisjonide koosolekud peetakse Brüsselis ning parlamendi sekretariaat asub Luxembourgis. Selline töökorraldus on aga kulukas. 2018. aastal oli europarlamendi eelarve veidi alla kahe miljardi euro, millest 44 protsenti kulus ametnike ja poliitikute kuludele.

Euroopa Parlamendi hoone Strasbourgis.

FOTO: PATRICK HERTZOG/AFP/Scanpix

Parlamendi veebileht toob välja, et 2013. aastal tehtud uuringu kohaselt hoitaks kogu parlamendi tegevuse Strasbourgist Brüsselisse viimisega kokku 103 miljonit eurot aastas, Euroopa Kontrollikoda hindas aasta hiljem aga Strasbourgiga seotud kulude suurust 109 miljoni euroni aastas.

Lisaks leiti, et Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu eelarves reisikulude vähendamine aitaks kokku hoida veel viis miljonit eurot aastas. Eelmise aasta märtsis võttis enamik europarlamendi liikmeid vastu resolutsiooni, milles nõutakse tegevuskava ühe asukoha loomiseks.

Euroopa Parlamendi hoone Brüsselis 30. jaanuaril 2020, mil viimast päeva lehvis selle ees ka Suurbritannia lipp.

FOTO: Yui Mok/PA Wire/PA Images/Scanpix