INTERVJUU ⟩ Sven Mikser: Ameerika sõjalise jalajälje vähenemine Euroopas oleks ida pool üheselt mõistetav sõnum

Sven Mikser.

FOTO: Erik Prozes

Euroopa Parlamendi saadiku, endise kaitse- ja välisministri Sven Mikseri (SDE) hinnangul on USA Saksamaalt vägede väljaviimise plaanil sümboolne väärtus, kuid sellise käigu tähendus oleks ka meie idapiiri taga üheselt mõistetav.

Kuivõrd võib öelda, et kaitsevaldkond on selle kriisi kõige suurem ohver?

Euroopa ühise eelarve (MFF) läbirääkimised ei ole veel kaugeltki lõpule jõudnud ja kindlasti ei tahaks hakata lõplikke järeldusi tegema enne, kui on tulemus käes.

Aga tõsi, on kõlanud ettepanekud, et Euroopa ühiseid kaitsealgatusi, näiteks muu hulgas ka Eestile väga olulisele sõjalise mobiilsuse algatusele eraldatavaid vahendeid tahetakse mitmekordselt vähendada. See on kindlasti väga halb.

On selge, et igasuguses majanduslikus kriisisituatsioonis on valitsustel keerulisem kärpida või panna kahtluse alla sotsiaalvaldkonna rahastamist ja lihtsam võib olla sirutada käsi kaitse-eelarve kohvrisse. Sama pädeb võib-olla ka Euroopa Liidu puhul, aga kahtlemata oleks see Euroopa ühisele kaitsele päris suur tagasilöök.

Kui suures ohus sõjalise mobiilsuse projekt on ja kui palju oleks üldse võimalik vähendatud vahenditega ära teha?

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen.

FOTO: FRANCOIS LENOIR/REUTERS/Scanpix

Ei tahaks spekuleerida, sest kindlasti seisab ees päris tõsine võitlus ja oleme ka Euroopa Parlamendi saadikute poolt väljendanud muret Euroopa Komisjoni presidendile, et pöörataks tähelepanu kaitsevaldkonnale, vaatamata sellele, et tegu ei ole Euroopa Liidu jaoks ajalooliselt võib-olla sellise tuumikpoliitikavaldkonnaga.

Kaitse on jagamatu, kui kärbib Euroopa ja kärbivad üksikud riigid, siis see tähendab tegelikult kogu euroatlantilise julgeoleku nõrgenemist. Kui palju sellega on võimalik ära teha, on juba sõjaliste planeerijate ülesanne – olemasolevate vahendite piires üritada teha maksimumi. Aga kahtlemata, ühe või teise eelarverea mitte mõneprotsendiline, vaid ikkagi mitmekordne vähendamine ei võimalda teha teoks kõike planeeritut.

Kuivõrd te usute NATO liikmeid silmas pidades, et kahe protsendi poole pürgimine unustatakse mõneks ajaks mõnes riigis täiesti ära?

Mis puudutab üksikuid liikmesriike, siis me oleme näinud NATO liikmetest Euroopa Liidu liikmesriikide poolt väga visa rühkimist kahe protsendi suunas. See väga eksklusiivne klubi, mis mõni aasta tagasi oli vaid kolme-nelja liikmeline, on kasvanud kaheksaliikmeliseks. Ja kõik liikmesriigid on võtnud iseendale moraalse kohustuse kaitse-eelarveid suurendada.

Võib eeldada, et kuna peaaegu kõigi riikide majandusi on ees ootamas päris tõsine kahanemine, siis kahe protsendi suunas liikumine tõenäoliselt aeglustub. Ma ei välista, et mõni riik ka reaalselt kaitsekulutusi vähendama asub, kui ikkagi eelarvesituatsioon väga kasinaks ja kehvaks kujuneb. Kindlasti on see poliitiline konsensus Baltimaades ja Poolas väga erinevate sisepoliitiliste mängijate vahel suurem kui mitmeski Lääne-Euroopa riigis.

Raskel ajal hakkasid ringlema ka jutud USA plaanist viia Saksamaalt välja 9500 sõdurit. Ben Hodges ütles tabavalt, et 19. sajandil oleks 25 000 musketitega sõdurit suur vägi, aga tänapäeval on see vaevu piisav. Mida see täpsemalt Euroopa ja ka Eesti kaitsevõimele tähendaks?

Kindlasti on ühest küljest tegu sõnumiga. Sellel on kindlasti sümbolväärtus, kui Ameerika Ühendriigid oma sõjalist kohalolekut Euroopas vähendavad. On kõneldud ka võimalusest, et teatud osa nendest Ameerika Ühendriikide vägedest paigutatakse ümber veelgi idapoole, kas Poola või Leetu.

Kahtlemata see, kui Ameerika sõjaline jalajälg Euroopa pinnal väheneb, on sõnum, mis on meist ida pool üsna üheselt ja selgelt mõistetav. See väljendab Ameerika Ühendriikide pühendumust Euroopa kaitsele.

Loomulikult, sõjaline kohalolek ei ole mõõdetav mitte üksnes sõdurite saapapaaride arvuga ja ka võime kaitsta ei ole üksüheses sõltuvuses ilmtingimata lihtsalt elavjõu kohalolekust. See sõltub väga paljudest muudest teguritest: sõjalisest planeerimisest, võimest üksusi logistiliselt tagada, võimest üksusi kriisi eskaleerudes väga kiiresti juurde tuua ja operatsioone juhtida.

See on väga kompleksne, aga kindlasti on sellise liigutuse sümboolne väärtus väga suur. Õnneks võib öelda, et isegi päris mitmed Ameerika Ühendriikide kongressi vabariiklastest liikmed on väljendanud kriitilist suhtumist sellesse initsiatiivi.

USA sõjaväelased ja M1 Abrams tankid Bremerhaveni sadamas õppusel Defender-Europe.

FOTO: PATRIK STOLLARZ/AFP/Scanpix

Mainisite, et see otsus võib olla sümboolne. Aga kuivõrd tasuks põhjuseid otsida USA-Saksamaa kahepoolsete suhete või hoopis Donald Trumpi siseriiklike probleemide juurest ja pidada seda tähelepanu kõrvale juhtimise viisiks?

Kui vaatame president Trumpi ja tema administratsiooni üldist poliitilist joont, siis ühest küljest on ta soovinud vähendada Ameerika sõjalist kohalolu maailmas peaaegu kõikjal, kus Ameerikal on massiivsed sõjalised, liitlaskohustused. Olgu need siis NATO raames või ka kahepoolselt oma oluliste liitlastega.

Alates oma 2016. aasta valimiskampaaniast on ta pidevalt väljendanud seisukohta, et Ameerika Ühendriigid ei pea maksma kinni teiste riikide julgeolekut ja teistel riikidel on kohustus seda koormat kanda.

See on väga vastuoluline sõnum, sest nö kaitse ostmine rahanumbrite eest on kindlasti midagi muud kui ühistel väärtustel põhineva maailma julgeolekuarhitektuuri kaitsmine.

Teisest küljest on selge, et paljud Euroopa liitlased on mõnes mõttes jätnud oma kohustused iseenda julgeoleku ja Euroopa julgeoleku ees mõnevõrra unarusse. Selline poliitiline surve Ameerika Ühendriikide poolt on ka mõistetav ja see ei ole tegelikult tekkinud president Trumpi valimisega. Surve ja mure selle pärast, et eurooplased piisavalt ei tee, leidis tegelikult väljendamist ka Barack Obama ja George W. Bushi poolt. See on pikaajaline probleem.

Kahtlemata on mitmeid põhjuseid, miks ameeriklased sellise avaldusega just praegusel hetkel võisid välja tulla. Ameerika kõrged võimukandjad on küll väga selgelt öelnud, et tegemist ei ole kahepoolsete kehvade suhete väljendusega, vaid tegu on pikemalt planeeritud liigutusega. Aga kahtlemata sellistel kahepoolsetel erimeelsustel võib siin teatav roll olla.

Donald Trump ja Angela Merkel.

FOTO: PETER NICHOLLS/REUTERS/Scanpix

Kui vaatame itta, siis Vladimir Putini populaarsus on järjest kukkunud. Mõnede küsitluste kohaselt on toetusnumbrid sarnased juba 2013. aastale. Me teame, mis juhtus 2014. aastal. Seega kuivõrd ohtlik võib tema toetuse langus praegusel, ka Venemaa jaoks raskel ajal Venemaa lähiriikidele olla?

Nagu õigesti ütlesite, siis oleme näinud, kuidas tihtipeale siseriiklikelt probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtimiseks kipuvad autoritaarsed liidrid ette võtma mingisuguseid välispoliitilisi avantüüre.

Praegusel hetkel, mil Venemaal on sisepoliitiliselt keerulised ajad, Putini populaarsus on langenud ja maailma tähelepanu on koondunud põhiliselt koroonakriisile, aga ka Ameerika Ühendriikide valimiseelsetele sisepingetele, võib ühel või teisel imperiaalsete ambitsioonidega liidril tekkida kiusatus muude kriiside varjus edendada oma ambitsioone.

Situatsiooniteadlikkus peab olema pidevalt kõrge. Meil Venemaa suhtes, aga ka teiste potentsiaalselt rahvusvahelisi reegleid ja korda ohustavate režiimide suhtes. Ükskõik, mis toimub majanduses, ükskõik, mis toimub kuskil mujal regionaalsetes konfliktides... Pandeemiad ei tohi meie tähelepanu julgeolekusituatsiooni teadlikkuselt kordagi kõrvale tõmmata.

Venemaa nn rohelised mehikesed Krimmi Simferopoli lennujaama juures 2014. aasta veebruaris. 

FOTO: BAZ RATNER/REUTERS/Scanpix

Eelmisel nädalal süüdistas Euroopa Komisjon Venemaad ja Hiinat mõju- ja valeinfooperatsioonide korraldamises Euroopa Liidus ja mujal. Olgu kriis milline ta on, sellise tegevuse mõjud võivad olla väga ohtlikud. Milline on võimekus selliste ohtudega võidelda ja kuidas teie hinnangul on praegu toime tuldud?

Arvan, et see võimekus paraneb aasta-aastalt. Aasta-aastalt on kasvanud ka teadlikkus, et need ohud on reaalsed ja ei ohusta mitte ainult riike Euroopa Liidu perifeerias ja välispiiridel, vaid tegelikult kogu Euroopa Liitu.

Kindlasti massiivne väline sekkumine Ameerika Ühendriikide viimastesse presidendivalimistesse ja massiivne väline mõjutustegevus Brexiti referendumi eel on need sündmused, mis on toonud selle ohu väga selgelt inimeste ja poliitiliste liidrite teadvusesse. Teadlikkus on kasvanud, aga võimekus ei ole kindlasti kasvanud piisavalt kiiresti.

Kõigil liikmesriikidel ja ka Euroopa Liidul kollektiivselt on olemas vastavad struktuurid, kes peavad valeinfot kogu sellest infomassiivist välja filtreerima. Kavandama ja astuma vastusamme, et levitatav valeinfo ümber lükata ning avalikkust teavitama, et on toimumas vaenulikud infooperatsioonid. Selge on, et võimekus peaks kasvama oluliselt kiiremini.

Praeguse Covid-kriisi valguses on väga palju mõjutustegevust, mis on otseselt seotud tervisekäitumise ja meditsiinilise valeinfo levitamisega. Sellel on ka omad poliitilised alatoonid, sest teadupoolest on juba mitmeid kuid väldanud süüdlase otsimine ja vastastikune näpuga näitamine. Esmajärgus Ameerika Ühendriikide ja Hiina vahel, aga siin on ka teisi huvilisi ja osapooli.

Selge on, et ka Euroopa Liidu-väliste mittedemokraatlike režiimide üks eesmärk on lihtsalt tekitada usaldamatust riigivõimu struktuuride vastu Euroopas ja mujal demokraatlikus maailmas. Lõhestada ühiskondi, ajada erinevaid ühiskonnagruppe omavahel tülli. Ka näiteks ksenofoobsete ilmingute õhutamiseks pakub kriisiaeg erakordselt soodsat pinnast.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse tegevjuht Dmitri Teperik pakkus just täna Päevalehes avaldatud arvamusloos välja, et lääs peaks minema Kremliga peetavas propagandasõjas vastupealetungile. Kuidas te sellesse suhtute?

Infosõda on demokraatlike riikide vaatevinklist ebasümmeetriline. On selge, et teatud tüüpi võitluses saab ennast kaitsta põhimõtteliselt samade relvadega, millega tungib peale ründaja ja see lahinguväli on mõnevõrra sümmeetrilisem.

Kui vaenlane proovib meid üle külvata valeinformatsiooniga, siis me kindlasti ei saa vastata omapoolse valeinformatsiooniga. Meie eetilis-moraalsed standardid ei luba seda.

Teiseks, kindlasti on olulisem omaenda ühiskondade stabiilsuse hoidmiseks valeinfo avalikuks teha ja ümber lükata, kui hakata kogu informatsioonilist pilti veelgi segasemaks ja ebatõesemaks muutma.

Vastupealetung ei tähenda siin kindlasti omapoolseid valeinfooperatsioone, küll aga tähendab see seda, et palju jõulisemalt tuleb paljastada ka need tegutsejad, kes on infooperatsioonide taga, ja panna nad maksma õiget hinda sellise tegevuse eest. Mitte pelgalt kontreerida valefakte tõeste faktidega, vaid ka ikkagi tuua avalikuks süüdlased.

Sven Mikser.

FOTO: Erik Tikan

Tagasi üles