Kümme küsimust eestlasest euroametnikule: Pilleke Laarmann

Postimees
Copy
Pilleke Laarmann
Pilleke Laarmann Foto: Erakogu

Vabakutseline tõlk Pilleke Laarmann on üks neist igapäevaselt ELi heaks töötanud inimestest, kelle jaoks koroonakriis tähendas igapäevase leiva kadu, aga vaatamata üle ühenduse toimivatele erinevatele abipakettidele ei mingit hüvitist.

1. Mida ja kus te õppinud olete?

Kõigepealt õppisin Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat. Siis konverentsitõlget, ikka Tartu Ülikooilis. Genfi ülikoolis olen õppinud tõlke õpetajaks.

2. Mis ajal ja miks te otsustasite minna ELi tööle?

Olen küll suhteliselt muretu natuur, aga natuke ikka mõtlen, mis siis saab, kui koroonakriis ongi meie sektori töökorraldust jäädavalt muutnud. Kui institutsioonid ei peagi enam nii palju koosolekuid kui enne ja tööd pole piisavalt.

2001 aastal lõpetasin konverentsitõlke Tartu Ülikoolis, Eesti oli just Euroopa Liitu astumas, uute liikmesriikide inimesi oli vaja, meile käidi õppimise ajal ELi ja selle võimalusi tutvustamas. Muidugi kutsusid ka suurlinna tuled ja palganumbrid. Pealegi olin alati soovinud elada prantsuskeelses keskkonnas.

3. Kui raske on saada euroametnikuks?

Võib-olla peaks sellest küsimusest minu puhul hoopiski alustama. Ma EI OLE euroametnik. Olen AIC ehk akrediteeritud koosseisuväline tõlk. Ehk siis olen sooritanud akrediteerimiseksami, mis lubab mul kuuluda Euroopa institutsioonide juurde akrediteeritud vabakutseliste tõlkide hulka.

AIC on mõiste, mis sellest maailmast väljapoole jääjatele on raskesti mõistetav – ühest küljest oled vabakutseline, vaba hing, kes töötab, millal tahab ja kellele tahab. Põhimõtteliselt küll, aga teisalt, kui oled akrediteeritud tõlk väikese emakeelega – näiteks eesti – siis suures osas on ELi institutsioonid su ainsaks tööandjaks.

Niisuguste emakeeltega, nagu inglise, prantsuse, saksa, hispaania ja mitmed muud, leiavad tõlgid hoopis rohkem ka vabal turul tööd. Eesti vabakutselisena Brüsselis sõltud siiski peaaegu ainult institutsioonide vajadusest.

Lisaks olen alati arvanud, et vabakutselisuseks peab olema teatav meelelaad, igale inimesele see lihtsalt ei sobi. Mis ei tähenda, et ma poleks tahtnud ametnikuks saada – 2003. aastal kukkusin ametniku eksamil läbi, teist korda proovima ei läinud, sest vahepeal muutunud perekondlik situatsioon poleks võimaldanud täiskohaga Brüsselis töötamist.

Aga kui esialgse küsimuse juurde pöörduda – nii euroametnikus, kui ka koosseisuväliseks akrediteeritud tõlgiks (sest ühegi teise ameti puhul niisugust kategooriat ei ole) saada ei ole ületamatult raske, kui selge siht on silma ees, aga teatavat pingutust muidugi nõuab. Nüüd on vist sõel küll tihedam, kui siis, kui mina alustasin.

4. Mis ameteid te enne pidanud olete (nii ELi struktuurides kui enne seda)?

Inglise keele õpetaja olen olnud, kirjalik tõlkija, Kaitseliidu peastaabis olin välissuhete osakonnas tõlk-referent.

Jutukaid ja krimkasid tõlgin siiamaani Eesti kirjastustele, mulle meeldib seda teha. See on mulle veel suhteliselt lahendamata mõistatus, kuidas kirjastused Eestis üldse vee peal püsivad, aga annan oma väikese panuse, et uuem ajaviitekirjandus ka lettidele jõuaks.

5. Milles seisneb teie praegune töö?

ELi institutsioonide erinevas formaadis koosolekute sünkroontõlkimine. Peamiselt töötan nõukogu töörühmades ja Euroopa parlamendis, poliitilistes fraktsioonides ja parlamendi komisjonides.

6. Kuidas on koroonakriis teie töö- ja elukorraldust muutnud?

Töökorraldust – palju, sest koosolekuid ei ole ja sellega seoses tööd ka mitte. Viimati käisin tööl märtsi keskel ja loodetavasti juulist hakkab midagi jälle liikuma.

Vabakutselisena ma mittetöötatud aja eest raha ei saa ja kuigi AIIC, tõlkide esindusorganisatsioon, on üritanud pidada läbirääkimisi vabakutselistele tõlkidele kaotatud sissetuleku kompenseerimiseks, ei ole tänase seisuga mõlemat poolt rahuldavale lahendusele jõutud.

Mis on veidi üllatav, sest järjest paisatakse välja miljarditesse ulatuvaid abipakette, aga meie, siinsamas, oma ukselävel, kes me oleme päevast-päeva koos täpselt sama tööd tegevate ametnikega koosolekute sujuvale toimimisele kaasa aidanud, oleme täiesti saatuse hooleks jäetud. Põhjus – puudub õiguslik alus ja eelarve.

Minu tagasihoidliku (lihtsustatud) arvamuse kohaselt tuleks poliitilisel tasandil otsus vastu võtta, õiguslik alus luua, eelarveridadel teatavaid kohandusi teha – ja voilá – juba olekski võimalik.

Tegemist on force majeur’iga, sellist olukorda pole kunagi varem olnud, järelikult tuleb leida meetmeid, mida pole varem kasutatud. Samas tänaval plakatiga mind oma õiguste eest võitlemas ei näe, selleks olen liiga reserveeritud põhjamaalane.

Elukorraldust – mitte väga. Mul pole enam selles eas lapsi, kes elaksid minuga ja käiksid koolis ja kelle kodukoolitamisest oleks saanud minu ülesanne. Muus osas – neil päevil, enne koroonat, kui tööle ei pidanud minema, elasin täpselt samamoodi, tegin kodus oma asju, tõlkisin mõnd pooleliolevat raamatut.

Kriisi ajal sõitsin palju jalgrattaga, isegi rohkem kui enne – eriti kriisi alguses oli liiklus peaaegu olematu, tõeline ratturi paradiis. Kuna meie joogaklubi hakkas kohe pakkuma zoomitunde, tegin isegi joogat rohkem kui varem, klubis käies. Ausalt öeldes oli täitsa mõnus. Ainult elus inimesi oleks tahtnud rohkem näha. Kohvikuterrassil veiniklaasi või kohvitassi taga mõnuleda.

7. Mis on teie suurim avastus seoses koroonakriisis muutunud elukorraldusega?

Ma vajan hoopis vähem – ei pea iga päev isegi toidupoes käima.

8. Mis on teie kõige suurem mure seoses koroonakriisiga?

Olen küll suhteliselt muretu natuur, aga natuke ikka mõtlen, mis siis saab, kui koroonakriis ongi meie sektori töökorraldust jäädavalt muutnud. Kui institutsioonid ei peagi enam nii palju koosolekuid kui enne ja tööd pole piisavalt. Mis ma siis teen, sest Brüsselist ära kolida pole mul plaanis. Aga ette pole mõtet muretseda. Siis teen midagi muud.

9. Nimetage kolm Eesti asja, millest te Brüsselis enim puudust tunnete?

Oma koduaed. Valged ööd. Varahommikune ja hilisõhtune inimtühi Pärnu rand. Kui veel võin nimetada, siis vanad head sõbrad ja vanemad, aga õnneks on suhtluskanalid.

10. Nimetage kolm Brüsseli asja, millest te Eestis elades ilmselt enim puudust tunneksite?

Soojem ilm. Suurlinna hõng. Avatud inimesed.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles