Kümme küsimust eestlasest euroametnikule: Jörgen Siil

Jörgen Siil mullu Kosovos valimisvaatlusel.

FOTO: Erakogu

Jörgen Siili esimene huvi Brüsseli ja euroatlantiliste organisatsioonide vastu ilmnes siis, kui ta kandideeris tööle NATO peakorterisse, saatuse keerdkäigud tegid temast selle asemel hoopis välisnõuniku europarlamendi sotside fraktsioonis.

1. Mida ja kus te õppinud olete?

Juurat Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ja vahetusüliõpilasena Helsingi Ülikoolis. 

2. Mis ajal ja miks te otsustasite minna ELi tööle?

Tööalaselt on kurb vaadata, kuidas igasugused autoritaarsed võimumehed riikides, millega tegelen, üritavad koroonakriisi ära kasutada, et endale rohkem võimu saada või valeinfot jagada.

Ma taotlesin pärast Eesti NATOga liitumist 2004. aastal Balti riikidele eraldatud ametnikukohta NATO peakorteris Brüsselis, kus jäin lõppvoorus alla Leedu kandidaadile. Töötasin tol ajal Eesti NATO Ühingus, sellest ka see huvi. 

Seejärel 2005. aasta lõpus kutsus tollane eurosaadik Toomas Hendrik Ilves mind enda kontorisse Eesti sotsiaaldemokraatide delegatsiooni (lisaks veel Andres Tarand ja Marianne Mikko, hiljem Ilvese asemel Katrin Saks) nõunikuks. Jäin ka järgmise saadiku Ivari Padari juurde kaheks aastaks kuni 2011. aastani, kui avanes võimalus suunduda praegusele ametile.

Eks mul oli huvi proovida pärast meie liitumist euroatlantiliste organisatsioonidega neis töötada ja näha neid juba liikmesriigi kodanikuna seestpoolt.

3. Kui raske on saada euroametnikuks?

Euroametnike positsioone on erinevaid. Kõige levinum on n-ö eestikeelse üldkonkursiga tööle saanud, kes moodustavadki eestlastest euroametnike enamuse. Need konkursid toimusid ELiga liitumisel ja mõni aasta peale seda. Nüüd peavad ka eestlased läbima kõigile Euroopa kodanikele mõeldud üldkonkursi, mis on juba palju keerulisem. 

Mina olin Brüsseli tulles n-ö poliitiline ametnik. Eurosaadiku (või ka näiteks eurovoliniku) juurde tööle saamine sõltub saadikust või volinikust. Arvan, et mõne eurosaadiku juurde on paljudel eesti noortel võimalus näiteks praktikale pääseda, kui piisavalt üritada.

Praegusele töökohale sotsiaaldemokraatide fraktsiooni eestikeelse nõuniku kohale pidin ka läbima fraktsiooni korraldatud põhjaliku konkursi, mis kestis peaaegu aasta ja kuhu võisid kandideerida kõik kõrgharidusega eesti keelt oskavad ELi kodanikud, kes toetavad sotsiaaldemokraatlikke ideaale. 

Eestist töötab lisaks sotsidele veel poliitilisi nõunikke Euroopa Rahvapartei ja liberaalide fraktsioonis. Meid on hetkel minu teada vaid kokku kuus inimest. 

4. Mis ameteid te enne pidanud olete (nii ELi struktuurides kui enne seda)?

Alustasin töötamist erinevate (noorte)projektidega juba keskkooli lõpuklassis ja ülikooli algusaastail nii Avatud Eesti Fondis kui ka Avatud Hariduse Liidus. Ülikooli lõpu poole asusin tööle Eesti NATO Ühingusse, kus tutvustasime Eestis NATOt ja välismaal Eestit kui tublit NATO kandidaatriiki.

Olen ka töötanud välisministeeriumis ministri nõunikuna ja poliitilistel ametikohtadel Sotsiaaldemokraatiliku Erakonna esimehe nõunikuna ning Noorte Sotsiaaldemokraatide peasekretärina. Kuulusin ka vahepeal Tallinna linnavolikogusse.

5. Milles seisneb teie praegune töö?

Viimased üheksa aastat olen andnud nõu sotsiaaldemokraatidest eurosaadikutele (sõltumata riigist), kes kuuluvad väliskomisjoni või vastavasse parlamentaarsesse välisdelegatsiooni.

Peamised teemad on kõik, mis puudutab ELi laienemist (Lääne-Balkan ja Türgi ning IPA ehk liitumiseks ettevalmistav toetusprogramm), aga ka Lääne-Euroopat (Norra, Island, Šveits, mikroriigid), Arktikat ja Korea poolsaart. Vähemal määral tegelen ka idapartnerluse, Lähis-Ida rahuprotsessi (Iisrael ja Palestiina), Lõuna-Aasia, ASEANi ja Jaapaniga. 

Sisuliselt tähendab see lühidalt, et kirjutan erinevaid Euroopa Parlamendi dokumente, mis puudutavad neid riike või teemasid ning suhtlen nende riikide esindajate või sõsarparteidega nii Brüsselis kui välisriikides. 

Hea meel on, et esmakordselt on nüüd ka sotsides kaks eesti saadikut, kes mõlemad mingil määral välisteemadega seotud, sest eelmistes parlamendi koosseisudes pidin töötama vaid teiste riikide saadikutega, kuigi oleme alati Eesti sotsidest eurosaadikutega tihedalt läbi käinud ja infot vahetanud.

6. Kuidas on koroonakriis teie töö- ja elukorraldust muutnud?

11. märtsist olen töötanud n-ö kodukontorist Brüsselis. Selle aja jooksul olen käinud kontoris tööasjus kahel korral, kuid pidanud sadu videokoosolekuid. See on suhteliselt väsitav, sest ära on kadunud vahetegemine töö- ja puhkuseaja vahel. Samas on kodus kindlasti töötamine ka paindlikum. Enne sügist regulaarselt ma kontoris ei hakka käima.

Välisvisiidid on kõik peatatud. Näiteks oleksin 21. juunil pidanud vaatlema Serbia valimisi. Loodetavasti 15. juuliks Põhja-Makedoonia valimistele õnnestub juba minna. 

Samas positiivne on see, et kuna ei pea otseselt kontoris olema, on ka lihtsam saada puhkust ja sain üle aastate tulla tänavu jaanipäevaks Eestisse kohe, kui Belgia 22. juunist turvaliseks riigiks kuulutati Eesti ametivõimude poolt. 

7. Mis on teie suurim avastus seoses koroonakriisis muutunud elukorraldusega?

Suurim avastus on, et tingimata ei pea jätkama tööd enam samamoodi, nagu siiani oleme harjunud, vaid ka teistmoodi on võimalik ja saab asjad tehtud, kuigi videokohtumised pole ikka päris sama, mis näost näkku. Usun, et tavapärasesse koroonakriisile eelnevasse aega me enam kunagi tagasi ei pöördu.

8. Mis on teie kõige suurem mure seoses koroonakriisiga?

No esmane mure on ikka, et kõik lähedased ja sõbrad oleksid terved. 

Isiklikult tekitab muret kindlasti, et kuna käin Eestis tihti, siis oli nüüdseks tekkinud 3,5-kuuline paus ja ei ole ju selge, kuidas üldse tulevikus reisimine välja näeb ja palju saab Eestis ja mujal käia.

Tööalaselt on kurb vaadata, kuidas igasugused autoritaarsed võimumehed riikides, millega tegelen, üritavad koroonakriisi ära kasutada, et endale rohkem võimu saada või valeinfot jagada. Heaks näiteks on Serbia, mis meenutab peale koroonakriisi toimunud valimisi Venemaad, kus võimuerakond omab 2/3 parlamendikohtadest ja opositsiooni ei ole.

9. Nimetage kolm Eesti asja, millest te Brüsselis enim puudust tunnete?

Lähedased-sõbrad, Eesti toit-jook ja loodus.

10. Nimetage kolm Brüsseli asja, millest te Eestis elades ilmselt enim puudust tunneksite?

Belgia õlu, rahvusvahelisus/avatus teiste suhtes ja suurlinna pakutav kultuur (arhitektuur, kontserdid jne üritused) ning ühendused muu maailmaga.

Tagasi üles