Kogu maailmas võtab koroonaviirus ja selle leviku takistamiseks kehtestatud piirangud viimasegi ellujäämislootuse tervetelt niigi nälja piiril elavatelt kogukondadelt, kes ei saa enam oma nappi põllusaaki turul müüa ning kelle külad on isolatsioon lõiganud ära ka toidu- ja meditsiiniabist. ÜRO hinnangul nõuab viirusest põhjustatud nälg juba pandeemia esimesel aastal iga kuu täiendavalt 10 000 lapse elu.
Lisaks neile 128 000 lapsele, kes kaotavad viiruse leviku esimesel tosinal kuul elu, langeb ÜRO andmeil iga kuu enam kui 550 000 last ränka alatoitumusse, mille tõttu nad vähehaaval kuhtuvad, vahedas AP meditsiiniajakirjas Lancet avaldatavat ÜRO abipalvet rahvusvahelisele kogukonnale.
See tähendab, et aastaga tabab tõsine näljahäda 6,7 miljonit last lisaks juba mullu alatoitumuses olnud 47 miljonile. Näljast tulenev arengu pidurdumine võib neile lastele jätta püsiva füüsilise ja vaimse kahjustuse.
«Covidi-kriisi mõjud toidujulgeolekule annavad ennast tunda veel paljude aastate kestel,» lausus Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) toitumisjuht Francesco Branca. «Selle on ühiskondlik mõju.»
Ladina-Ameerikast kuni Lõuna-Aasia ja Sahara-taguse Aafrikani on suurem hulk perekondi kui kunagi varem silmitsi toidupuudusega. Aprillis hoiatas Maailma Toiduprogrammi juht David Beasley, et koroonaviiruse mõju maailma majandusele toob kaasa «piibelliku ulatusega» globaalse näljahäda.
Toidupuuduse tõsiduse hindamisel on mitu eri astet ning näljahäda kuulutatakse mõnes piirkonnas välja siis, kui 30 protsenti sealsetest elanikest on sedavõrd rängas alatoitumuses, et see kahjustab juba nende kudesid.
Seesugune laste suremuse kasv pöörab tagasi ka viimastel aastakümnetel tehtud edusammud: alla viie aastaste laste suremus on järjekindlalt kahanenud 1980. aastast saadik. UNICEFi andmeil suri maailmas 2018. aastal 5,3 miljonit väikelast, neist 45 protsenti alatoitumuse tõttu.
Neli rahvusvahelise ühendust – WHO, UNICEFi, Maailma Toiduprogrammi ning ÜRO Toidu‑ ja Põllumajandusorganisatsioon – on kutsunud näljakriisi leevendamiseks riike annetama vähemalt 2,4 miljardit dollarit (2,04 miljardit eurot).
UNICEFi toiduprogrammi juhi Victor Aguayo sõnul on rahast veelgi olulisem aga see, et leevendataks liikumispiiranguid, mis takistavad perekondadel ravile pääsu. «Sellega, et koolid on suletud, põhilised tervishoiuteenused häiritud, toiduprogrammid mitte toimivad teeme samuti kahju,» lisas ta.
Ainus toit banaanileotis
Juba veebruaris, enne kui pandeemia saavutas haripunkti, hindas Maailma Toiduprogramm, et iga kolmas inimene Venezuelas elas näljas.
«Laste vanemad on tööta,» lausus toiduprogrammi juures töötav Annelise Mirabal, kes aitab alatoitumuses lapsi Maracaibo, viirusest enim räsitud Venezuela linnas. «Kuidas nad toidavad oma lapsi?»
Viimasel ajal on paljud uued abivajajad migrantide lapsed, kes on võtnud ette pika tee Peruust, Ecuadorist või Colombiast tagasi Venezuelasse, kuna perekonna on seal pandeemia ajal töö kaotanud ning jäänud toidupuudusesse. Teise rühma moodustavad need lapsed, kelle vanemad on veel välismaal, kuid pole enam võimelised koju lastele toiduraha saatma.
:format(webp)/nginx/o/2020/07/28/13237204t1h18da.jpg)
«Iga päev jõuab meie juurde alatoitunud laps,» ütles piiriosariigis Tachiras asuva haigla arst Francisco Nieto. Tema sõnul pole riigis ammu nähtud sedavõrd väeteid lapsi.
Nieto meenutas, kuidas mais, pärast kaks kuud kestnud karantiini jõudsid haiglasse näljast paisunud kõhtuga 18-kuused kaksikud. Laste ema oli töötu ja elas koos oma emaga. Naise sõnul oli tal lastele anda vaid keedetud banaanidest jooki.
«Isegi mitte küpsist? Natuke kanaliha?» päris arst. «Mitte midagi,» vastas laste vanaema.
Kui arstid lapsi toita püüdsid, tekkis ühel väikestest poistest nn taastoitmise sündroom ning kaheksa päeva hiljem ta suri.
Nieto sõnul abiorganisatsioonid küll pisut leevendavad olukorda, kuid nende tegevust piirab Covid-19 tõttu kehtestatud karantiin. Tachiras tegutsenud alatoitumuses laste turgutamise keskus on suletud ning haiglast välja kirjutatud lapsed saadetakse tagasi perekondade juurde, kellel pole endiselt neile midagi süüa anda.
Nälginud ei jõua haiglasse
Afganistanis takistavad liikumispiirangud vanematel oma alatoitumuses laste haiglasse viimist. Nii ongi Kabulis asuva Indira Gandhi haigla spetsialisti Nematullah Amiri sõnul nemad näinud seni vaid kolme-nelja alatoitumuses last.
«Kabuli ja provintside vahel ei lubatud regulaarset transporti ja inimesed kartsid ka koroonaviirust,» selgitas Amir. Nii oligi eelmisel aastal haiglas kümme korda rohkem nälga kannatavaid lapsi.
:format(webp)/nginx/o/2020/07/28/13237198t1h8ed6.jpg)
Piirideta Arstide sõnul on olukord sarnane veel mitmes riigis peale Afganistani.
UNICEFi hinnangul on aga ränk alatoitumus Afganistani laste seas kasvanud selle aasta algusest saadik 13 protsendi võrra – 690 000 lapselt jaanuaris 780 000 lapseni nüüd.
Toidu hind on samal ajal kasvanud 15 protsendi jagu ning Johns Hopkinsi ülikooli hiljutine uurimus leidis, et täiendavalt võib elu kaotada 13 000 alla viie aasta vanust afgaani.
Juba praegu on 40 protsendi afgaani laste kasv pidurdunud ning odava ja vähetoitva teravilja ning kartuli peal üles kasvanud lapsed ei jõuagi Chatham House raporti kohaselt üldjuhul kunagi oma eakaaslastele järele, mis mõjutab omakorda vaeste riikide produktiivust.
Liikumispiirangud on abi jagamist takistanud ka Jeemenis, kus probleeme süvendab samal ajal palgakasvu pidurdumine ja hinnatõus. Araabiamaailma kõige vaesemale riigile on probleemiks ka järsk humanitaarabi vähenemine.
Sellest tulenevalt on Jeemen näljahäda veerel ning UNICEFi ennustuse kohaselt võib alatoitumuses laste arv küündida aasta lõpuks seal 2,4 miljonini ehk kasvada viiendiku võrra.
Kõigest paar päeva pärast seda, kui seitsmekuune Issa Ibrahim kirjutati välja Jeemeni vaese Hajjah’ provintsi meditsiinikeskusest, nõudis alatoitumus tema elu. Lapse ema 34-aastane Fatma Nasser leidis ta surnuna 7. juulil.
Nasser on üks neist kolmest miljonist Jeemeni elanikust, kes on kaotanud kodu ning kellele pole piisavalt raha ei endale ega oma lastele toidu hankimiseks. Ta peab toime tulema vaid ühe toidukorraga päevas. Tema abikaasa Ibrahim Nasser jäi oma ainsast sisstulekuallikast kalapüügist ilma, kui koroonaviiruse leviku takistamiseks suleti maanteed.
Näljas ema ei suutnud last rinnaga toita ning beebi pidi leppima piimaseguga. Jeemeni arstide sõnul kasutavad perekonnad aga raha säästmiseks tarvilikust vähem piimasegu ning imikud ei saa piisavalt toitaineid.
«See on jumala tahe,» lausus lapse kaotanud ema. «Meil ei ole sõnaõigust.»
Mitu kuud põllule pääsemata
Kõige rängem on nälg siiski Sahara-taguses Aafrikas. Sudaanis elab ühe toidukorraga päevas 9,6 miljonit inimest, mida on 65 protsenti rohkem kui aasta tagasi samal ajal.
Liikumispiirangud kogu riigis on jätnud miljonid inimesed töö ja sissetulekuta, ühistranspordi seiskamine on häirinud põlluharimist. Samal ajal on toidukaupade hinnad enam kui kolmekordistunud.
«Asjad pole kunagi olnud lihtsad, aga nüüd me nälgime, süües muru, umbrohtu, lihtsalt taimi, mis kasvavad,» rääkis sõjast räsitud Darfuri provintsis asuva Kalma sisepõgenike laagri direktor Ibrahim Youssef.
«Mul pole põhilisi asju, mida on vaja ellujäämiseks,» ütles 67-aastane põlluharija Zakaria Yehia Abdullah, kes elab Lääne-Darfuris Krindingi laagris. Alates sellest, kui võimud kehtestasid aprillis osalise karantiini ja kohalikud mässulised muutusid aktiivsemaks, pole ta saanud põllul töötada. «See tähendab, et kümme inimest, kes minust sõltuvad, ei suuda ka ellu jääda.»
Enne pandeemiat sõi tema pere kolm einet päevas, vahel oli söögi kõrvale leiba ning pudru sisse panemiseks jagus võid. Nüüd saavad nad lubada vaid ühte einet päevas – veega keedetud hirsiputru. Mehe sõnul näeb ta nälga oma laste nägudel.
:format(webp)/nginx/o/2020/07/28/13237209t1h20a2.jpg)
Ka Burkina Fasos on koroonaviiruse piirangud jätnud perekonnad veelgi raskemasse olukorda, kuid enne, mil mässulised lõikasid paljud inimesed ära nende põllumaast.
37-aastane Ernestine Belembongo, kellel on turulett Houndes, pole suutnud osta ega müüa toidukaupa juba nädalaid ning seetõttu pole tema viis last saanud kala või liha juba alates märtsist. Naise kolmeaastane tütar on kiiresti kaalu kaotamas ning isegi kui suurem osa Covid-19 piiranguid on nüüdseks tühistatud, pole Belembongol ikka oma perele muud peale teravilja söögiks pakkuda.
«Mul on palju lapsi ja mitte üldse raha,» ütles ta.