Kümme aastat tagasi sai 33 Tšiili kaevurist kogu maailmale lootuse ja solidaarsuse sümbol, kui nad pidasid rohkem kui kaks kuud vastu sügaval maa all keset Atacama kõrbe. Nüüdseks on imelisele pääsemisele järgnenud tähelepanu jäänud minevikku ning toonase trauma jäljed, haigused, kadedus ja kibestumine on ajanud mehed hoopis tülli.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Me tugevdasime oma riigi mainet. Meie õnnetus avas piirid, see tegi meie maa tuntuks, kuid meiega on käidud kohutavalt ümber,» ütles 49-aastane Mario Sepúlveda.

5. augustil 2010, pärast lõunapausi varises maa all sisse osa San José vasekaevandusest Põhja-Tšiilis, muutes vangideks 33 meest, kes toona olid vanuses 19–63 eluaastat. Ainuüksi nende elusana leidmisele 600 meetri sügavuselt sajandivanuse kaevanduse põhjast kulus 17 päeva. Veel 52 päeva võttis aega, kui suudeti nad ahta augu kaudu kogu maailma teleekraanidele naelutatud pilkude all turvaliselt maapinnale vinnata.

Kaevureid tervitati kui kangelasi: neile pakuti tasuta reise, ekstsentriline Tšiili ärimees andis neist igaühele 10 000 dollarit ning Antonio Banderas kehastas toonastest sündmustest jutustanud Hollywoodi linateoses «33» Sepúlvedat.

Head ajad ei jäänud aga kestma, ütlevad nüüd nii mõnedki neist. Nende kõigi elutee pärast kaevandusõnnetust on olnud erinev, kuid nad jagavad kõik ühte ja sama tunnet – kibestumist.