Iisrael pakub Liibanonile abi, mida ilmselt vastu ei võeta
Iisrael pakub Liibanonile Beirutit laastanud plahvatuse järel humanitaarabi, mida mõned peavad hea tahte märgiks, teised aga silmakirjalikkuseks, kuid keegi ei usu, et pakkumine vastu võetakse.
Iisrael ja Liibanon on naabrid, kel pole diplomaatilisi sidemeid ja kes ametlikult on teineteisega sõjas. Riikide suhteid iseloomustab ülim kahtlustamine ja isegi vaen.
Pärast teisipäeval Beiruti sadamas kärgatanud plahvatust, mis tegi maatasa suure osa linnast, pöördusid paljude pilgud Iisraeli poole.
Sõjavägi andis esmalt plahvatuse põhjuse kohta tavapärase «ei kommenteeri» vastuse, alles hiljem teatas valitsus, et Iisraelil ei ole sellega midagi pistmist.
Veel mõne tunni pärast pakkus valitsus Liibanonile humanitaarabi.
«Iisrael pöördus rahvusvaheliste julgeoleku- ja poliitiliste kontaktide kaudu Liibanoni valitsuse poole, et pakkuda humanitaar- ja arstiabi,» öeldi avalduses.
Ehkki Beiruti haiglad vanguvad tuhandete vigastatute tulva all, ei ole Liibanoni valitsus vastanud.
Abi on hakanud tulema mujalt, seal hulgas Liibanoni endiselt koloniaalvõimult Prantsusmaal ning mõjuvõimsa šiialiikumise Hizbollah' liitlaselt Iraanilt, kes on Iisraeli põlisvaenlane.
Iisrael ja Hizbollah pidasid viimase sõja 2006. aastal, see kestis 33 päeva, hävis osa pealinnast ja surma sai mitusada inimest.
Valitsuse ja Jeruusalemma diplomaatiliste allikate sõnul on Iisrael püüdnud teisipäevast alates edutult ÜRO kaudu Liibanoni meditsiinivarustust saata. ÜRO jälgib kahe riigi vahelist puhvertsooni.
Iisrael olevat püüdnud isegi saata meedikuid Küprosele, kuhu võib ravile jõuda osa Beiruti kannatanutest.
«See on väga inimlik žest,» ütles endine Iisraeli sõjaväeluure juht Amos Yadlin ajakirjanikele. «See on žest, mis võib kaks riiki kokku tuua.»
Yadlin arvates in Hizbollah' toetajad Teheranis süüdi Iisraeli ja Liibanoni jätkuvas omavahelises vaenus, sest tema sõnul ei ole naabrid tegelikult tülli läinudki.
«Ainus põhjus, miks Iisraeli ja Liibanoni vahel rahu ei ole, on fakt, et Liibanon võttis oma käsilase Hizbollah' kaudu selle väikeriigi üle ja too leiutab nüüd põhjusi, et konflikti elus hoida.»
Paljudel Beiruti elanikel on aga veel meeles Iisraeli sissetung Liibanoni 1982. aastal, riigi lõunaosa okupeerimine 2000. aastal ja 2006. aasta sõda, milles hukkus 1200 inimest.
Minevikutraumade tõttu ei ole liibanonlased pärast rohkem kui 150 inimese elu nõudnud, vähemalt 5000 vigastanud ja 300 000 koduta jätnud plahvatust Iisraeli abipakkumisele kuigivõrd tähelepanu pööranud.
Liibanoni ähvardab rängim majanduskriis pärast 1975.-1990. aasta kodusõda ning Iisraeli ametnikud on asunud toetama rahvusvahelist abiplaani, mille tingimuseks on aga Hizbollah' mõju vähenemine.
Samamoodi nagu liibanonlased Iisraeli abipakkumist vastu ei võtnud, ei kiitnud ka paljud iisraellased heaks Tel Avivi võimude otsust läita toetusväljendusena linnavalitsuse hoone Liibanoni lipuvärvidesse, sest vaenlaseks peetakse kogu Liibanoni, mitte ainult Hizbollah'd.
«Liibanonis kannatada saanud tsiviilelanikele on võib ja tuleb humanitaarabi anda, aga Tel Avivi südames vaenlase lipu lehvitamine on küll kõlbeline eksimus,» ütles Jeruusalemma asjade minister ja paremäärmusliku Juudi Kodu erakonna liige Raffi Peretz Twitteris.
Peaminister Benjamin Netanyahu poeg Yair, kes sageli parempoolses sotsiaalmeedias sõna võtab, läks veelgi kaugemale: «See on hullumeelsus. Liibanon on ametlikult meie riigi vaenlane ja vaenlase lipu lehvitamine on kuritegu,» ütles ta.
Tel Avivi linnapea Ron Huldai õigustas žesti kaastundega kannatavatele liibanonlastega.
Vasakpoolse päevalehe Haaretz kommentaator Gideon Levy leidis aga, et Iisraeli ja Liibanoni suhteid arvestades on see tülgastav silmakirjalikkus.