Tanya ei julge üksi jääda. Carla arvas mitu päeva, et kohe-kohe puhkeb sõda. Ali ei suutnud enam kodulinna edasi elama jääda ja kolis kiiruga võõrsile. Nädal tagasi Beirutit raputanud hiiglasliku plahvatuse ohvrid on endiselt šokis ega tea kuidas tundmatuseni muutunud linnas toime tulla.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Peaaegu iga Liibanoni põlvkond on kogenud mingit konflikti, olgu selleks siis kodusõda aastatel 1975–1990 või vaenutegevus Iisraeliga 2006. aastal. Verevalamistest jäänud traumad püsivad seni ning eelmisel teisipäeval 171 inimese elu nõudnud ja enam kui 6000 vigastanud plahvatus Beiruti sadamas lisas liibanonlaste meeletesse veel ühe haava.

Carla oli oma Beiruti vanalinnas asuva kodu rõdul, kui tundis järsku kogu maja värisevat. «Alguses ma arvasin, et see oli õhurünnak, sest ma seostasin müra sellega, mida mäletasin 2006. aasta sõjast,» jutustas 28-aastane naine AFP-le.

Pärast seda, kui plahvatus jättis tema akendest alles vaid killud, tormas ta kabuhirmus trepikotta.