Mihhail Hodorkovski: erioperatsioon tähelepanu kõrvalejuhtimiseks

Venemaa opositsioonipoliitik Aleksei Navalnõi tänavu veebruaris. Foto: Sergei Fadeichev / TASS / Scanpix

Vene teisitimõtleja ja Kremli kriitik Mihhail Hodorkovski leiab oma blogis, et kui Aleksei Navalnõid oleks tahetud päriselt tappa, oleks see ka tõrgeteta aset leidnud. Hodorkovski meelest on tegu katsega juhtida tähelepanu kõrvale sellelt, et Kreml ise valmistub veriselt Valgevene proteste maha suruma.

Aleksei Navalnõi mürgitamine pole kuidagi seotud septembrikuiste valimistega, mis midagi ei otsusta. Veel enam. Ka sidet 2021. aasta Riigiduuma valimistega pole mõtet otsida - nendeni on liiga palju aega ja  «targad valimised» küll tekitavad ametnikele probleeme, ent nagu me näeme Moskva linnaduuma näitel, on need probleemid täiesti lahendatavad.

Meile avaneb meie võimude jaoks absoluutselt standardne tähelepanu kõrvalejuhtimise mudel ehk «kurja aetakse välja kurjaga». Valgevenes seisab nädalavahetusel ees otsustav lahing riigi vabastamiseks Lukašenka klikist. Risk pole suur pelgalt sealse Nuhtleja tarvis, vaid ka temaga seotud Kremli peremehe jaoks. Meeleavaldajate võit tekitaks Venemaal tohutuid ootuseid.

Just seetõttu on Putin, kes ilmselt Lukašenkat vihkab, sunnitud teda võimu säilitamisel aitama. Kusjuures Putin peab arvestama karmide vahendite kasutamisega kaasneva riskiga. Minski tänavail Kremli osalusel valatav veri viib USA presidendivalimiste künnisel «Putini armastajate partei» Ameerika eliidi hulgas hävinguni.

«Partei», mis ei andnud endast märku pelgalt lubadusega kutsuda autokraat demokraatlike riikide liidrite klubisse, vaid esines ka ideega korrata 1970ndate aastate intriigi, mil Kissinger lõhestas Nõukogude Liidu ja Hiina vahelise bloki. Ainult et kui 1970ndail hõlmati Hiina, siis nüüd on tehtud ettepanek hõlmata Venemaa. Idee on algusest saati hukule määratud, kuna Hiina otsis - ja leidis - endale USA-s uut turgu, aga meie riigile on vaja tehnoloogiaid, mida USA pole valmis andma ning mida putinlikud lakeid pole võimelised rakendama.

Idee enda hukule määratus ei sega Kremli peremehel kasutada «kasulikke idioote» nii endale kui oma ringile avaldatava surve vähendamiseks. Just nimelt seda võib segada liigne kära protesti mahasurumise meetodite ümber. Just nimelt seetõttu lendasid Minskisse «tsiviilisikuist» propagandistid ja nende kolleegid FSB-st, kes on spetsialiseerunud selliste mastaapsete väljaastumiste profülaktikale.

Just seetõttu kuuleme Valgevenest üleeilsest alates täitsa venelikke teateid «tööst» potentsiaalsete portestijatega. Aga et juhtida toimuvalt tähelepanu kõrvale, saime erioperatsiooni. Tegu pole mõrvakatsega – Tomsk pole Salisbury, siin pole mõrvaks takistusi. Nemtsovi mõrv on sellele piisavaks kinnituseks. Tegu on justnimelt erioperatsiooniga tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Ja ühtlasi hoiatusega – kuidas siis selleta?!

Aleksei enda ja tema lähedaste kannatused, inimese võimalik surm, on pelgalt “võimalik risk” ja “kõrvalefekt”. Ma väga loodan, et Aleksei tuleb toime vältimatute tagajärgedega oma tervisele ning soovin tema perele meelekindlust!

Kreml - nagu ikka - ei arvestanud tagajärgedega. Mürgitaja maine on pehmelt öeldes ohtlik. Aga meil seisab ees mõistmine, et rahumeelset võimuvahetust ei saa olema. Me peame kas leppima sellega, et riigil pole tulevikku, või valmistuma lööminguks. Ja loomulikult ei saa me endale lubada lasta Kremlil Valgevenet märkamatult surnuks kägistada.

Tõlkinud Teet Korsten