Aleksei Navalnõi mürgitamine pole kuidagi seotud septembrikuiste valimistega, mis midagi ei otsusta. Veel enam. Ka sidet 2021. aasta Riigiduuma valimistega pole mõtet otsida - nendeni on liiga palju aega ja «targad valimised» küll tekitavad ametnikele probleeme, ent nagu me näeme Moskva linnaduuma näitel, on need probleemid täiesti lahendatavad.
Meile avaneb meie võimude jaoks absoluutselt standardne tähelepanu kõrvalejuhtimise mudel ehk «kurja aetakse välja kurjaga». Valgevenes seisab nädalavahetusel ees otsustav lahing riigi vabastamiseks Lukašenka klikist. Risk pole suur pelgalt sealse Nuhtleja tarvis, vaid ka temaga seotud Kremli peremehe jaoks. Meeleavaldajate võit tekitaks Venemaal tohutuid ootuseid.
Just seetõttu on Putin, kes ilmselt Lukašenkat vihkab, sunnitud teda võimu säilitamisel aitama. Kusjuures Putin peab arvestama karmide vahendite kasutamisega kaasneva riskiga. Minski tänavail Kremli osalusel valatav veri viib USA presidendivalimiste künnisel «Putini armastajate partei» Ameerika eliidi hulgas hävinguni.
«Partei», mis ei andnud endast märku pelgalt lubadusega kutsuda autokraat demokraatlike riikide liidrite klubisse, vaid esines ka ideega korrata 1970ndate aastate intriigi, mil Kissinger lõhestas Nõukogude Liidu ja Hiina vahelise bloki. Ainult et kui 1970ndail hõlmati Hiina, siis nüüd on tehtud ettepanek hõlmata Venemaa. Idee on algusest saati hukule määratud, kuna Hiina otsis - ja leidis - endale USA-s uut turgu, aga meie riigile on vaja tehnoloogiaid, mida USA pole valmis andma ning mida putinlikud lakeid pole võimelised rakendama.