KOHALIK VAADE ⟩ Taani skandaali tagant kumab USA

Peaminister Mette Frederiksen on toonitanud, et järelevalve andmetel on võimalik, et kaitseväe luureteenistus võis Taani seadustega vastuolus edastada Taani kodanike andmeid. Foto: Reiner Zensen/imago Images/Scanpix

Mere- ja ookeanipõhjades lookleb (info)maailma ühendav valguskaablite niidistik, mille kaudu liiguvad tohutud andmemahud. Nende seas avatud internetiliiklus, nagu ajalehtede võrguversioonid, kinnised andmevõrgud, aga ka (privaatne) e-kirjavahetus, mobiilside, tekstsõnumid, positsioneerimisandmed jms. Nende kaablite kaudu on riigid ühenduses ka oma lähimate naabritega. Näiteks eelmisel nädalal kaitseväe luureteenistuse skandaaliga avalikkuse huviorbiiti tõusnud Taanit läbib peale Skandinaavia ka Venemaa kommunikatsioon.

Just neis valguskaableis liikuvad andmed ja strateegiline asukoht teevad Taani ekspertide ja meediaväljaannete allikaile tuginedes paeluvaks välisriikide luureasutustele. Ja ühele neist – USA riiklikule julgeolekuagentuurile (National Security Agency, NSA) – olevat meedia andmeil Taani kolleegid piltlikult avanud ukse ja võimaldanud ligipääsu suures mahus filtreerimata toorandmetele ehk igasugusele digitaalsele kommunikatsioonile.

Iseenesest ei ole midagi ennekuulmatut, et luureteenistused teevad koostööd ja vahetavad teavet. Taanlastele on lähedane koostöö liitlase mõjuka luureagentuuriga auasi ja julgeolekuhoob. Selline rahvusvaheline tegutsemine liitlastega peaks aitama ära hoida terrorirünnakuid ja tabada terroriste.

Praegu on aga küsimus selles, kas Taani kaitseväe luureteenistus on ikkagi püsinud neile antud võimu piirides, kas Taani luureteenistuste järelevalvel on piisavalt hoobasid, et täita neile seadusandjate poolt pandud ülesandeid, ning kuidas murda luureteenistuste ümber tekkinud ringkaitset, kahjustamata riigi julgeolekut.

Teemaks juba varem

Taani kaitseväe luureteenistuse ja NSA partnerlus, sealhulgas andmevahetus, tekitas üksjagu kõneainet juba 2014. aastal, kui sellest kirjutas ajaleht Information. Siis selgitas tollane kaitseväe luureteenistuse juht Thomas Ahrenkiel, kes on praeguse skandaali üks võtmeisikuid, et Taani luureteenistused jagavad NSAga andmeid, mida on kogutud välismaal konfliktipiirkonnas. Juhul kui tegu on Taani kodanike andmetega, sõelutakse need Ahrenkieli tollaste sõnade järgi enne partneritega info jagamist välja. Niisiis ei kogutud Ahrenkieli sõnul andmeid kodumaal ning neid jagati liitlastega alles siis, kui taanlaste kohta käiv info oli andmetest eemaldatud.

Üldiselt on Taani kaitseväe luureteenistusel üsna vabad käed, seejuures on õigusi suurendatud alates 2000ndatest terrorirünnakute ja -ohu suurenemise valguses. Üks seatud piirang on siiski see, et nad ei tohi üldjuhul koguda Taani kodanike andmeid – kui, siis erandkorras kohtu loal. Näiteks võib selline praktika olla lubatud Süürias tegutsevate Taani islamivõitlejate kohta käiva info puhul, kes võivad muutuda julgeolekuohuks, kui naasevad kodumaale.

Taani mõttekoja Justitia direktori Jacob Mchangama sõnul on suureneva julgeolekuohu tingimustes igati mõistetav, et luureteenistuste õigused ja ressursid laienevad ja tugevnevad, kuid probleem on selles, et järelevalve volitused ei ole käinud selle arenguga ühte sammu.