:format(webp)/nginx/o/2020/09/01/13316395t1h82e9.jpg)
Gröönimaa ja Antarktika jääkatte sulamine järgib ÜRO kõige halvema stsenaariumi trendi, teatasid eile uurijad, kes tõid sealjuures välja puudujääke praegustes kliimamudelites nende protsesside ennustamisel.
2007.-2017. aastani mõõdetud massikadu Gröönimaa ja Antarktika jää sulamise ja murdumise tagajärjel ühtib pea täielikult Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) kõige äärmuslikumate ennustustega.
Selle kohaselt tõstab kahe piirkonna jääkatte sulamine 2100. aastaks maailmamere veetaset 40 sentimeetri võrra, kirjutasid teadlased väljaandes Nature Climate Change.
Sellisel maailmamere tõusul oleksid katastroofilised tagajärjed kogu maailmas, suurendades tormidega kaasnevate tulvavete hävitustööd ja jättes sadadele miljonitele inimestele koduks olevad rannikualad haavatavaks ränkadele korduvatele üleujutustele.
Avastatud näitaja on pea kolm korda suurem kui eeldas IPCC viimane suurem raport 2014. aastal. Selles hinnatakse maailmamere veetaseme tõusu kõikidest allikatest kokku 70 sentimeetrile. Näiteks tuuakse selle arvu juures veetaseme tõusu põhjustena välja ka mägiliustike sulamine ja merevee paisumine soojenedes.
Vigane prognoos, halb planeerimine
Hoolimata selgest ebakõlast jääkihi kadumise vaadeldava reaalsuse ja neid trende jälgivate mudelite vahel, jäi 2019. aastal Maa jääga kaetud piirkondade kohta koostatud IPCC raport samale järeldusele Gröönimaa osas ja lubas vaid väikest merevee tõusu Antarktikale kõrgeima prognoositud kasvuhoonegaaside emissiooni korral.
«Me peame tulema välja uue halvima stsenaariumiga jääkihi osas, sest see sulab juba kiirusel, mis on saavutanud meie praeguste [halvima stsenaariumi] mudelite tempo,» lausus AFP-le uuringu juhtiv autor Thomas Slater, kes tegutseb Leedsi ülikooli polaarjälgimise ja modelleerimise keskuses.
«Mereveeprojektsioonid on kriitilise tähtsusega aitamaks valitsustel planeerida kliimapoliitikat ja kohastumisstrateegiaid,» lisas Slater. «Kui me alahindame merevee taseme tõusu tulevikus, võivad need meetmed osutuda ebaadekvaatseteks ja jätta rannikukogukonnad haavatavasse seisu.»
Jääkihi kadumine juba praeguste IPCC prognooside kohaselt jätaks sajandi keskpaigaks umbes 50 miljonit inimest iga-aastaste rannikualade üleujutuste meelevalda, selgub 2019. aastal avaldatud uuringust.
Maailmamere taseme tõusmine vähemalt meetri võrra nõuaks ilmselt kuni 70 miljardi dollari investeerimist aastas veetõkete ja teiste kaitserajatiste ehitamiseks.
Vaja läheb uusi mudeleid
Seda, miks meretaseme tõusu arvestavad ÜRO prognoosid ei ole jääkihi sulamise osas kuigi täpsed olnud, selgitab mitu tegurit.
Jääkihi kohta koostatud mudelid kirjeldavad hästi globaalset soojenemist pikas plaanis, kus pooluste temperatuur tõuseb oluliselt kiiremini kui planeedi keskmine. Samas ei ole neis arvestatud lühiajalisi kõikumisi ilmamustrites, mis on iseenesest sügavalt kliimamuutustest mõjutatud.
«Gröönimaal on jää kadumine nüüd suures osas tingitud kuumade suvede ajal pinnasulamisest, mida ei ole kaasatud AR5 simulatsioonidesse,» lausus Slater, viidates 2014. aasta IPCC raportile. «Me peame neid [protsesse] paremini mõistma, et täiustada oma prognoose meretaseme osas.»
21. sajandi vahetuseni kogusid Lääne-Antarktika ja Gröönimaa jääkihid üldiselt sama palju massi, kui kaotasid. Teisisõnu kompenseeris massi kadumist uue lume sadamine. Viimase kahe kümnendi jooksul on globaalse soojenemise kiirenemine selle tasakaalu aga paigast nihutanud.
2019. aastal kaotas Gröönimaa rekordilised 532 miljardit tonni jääd. See on võrdeline kuue külma mageveega täidetud olümpiabasseini tühjendamisega Atlandi ookeani iga sekundi jooksul. Gröönimaa sulamine moodustas eelmisel aastal 40 protsenti meretaseme tõusust.
Slateri sõnul saavad IPCC järgmise 2021. aastal valmiva raporti aluseks olema uue põlvkonna kliimamudelid, mis peegeldavad paremini jääkihi, ookeanide ja atmosfääri omavahelist dünaamikat.
Teises uuringus, mis avaldatakse selle kuu alguses Euroopa Maateaduste Liidu ajakirjas The Cryosphere, arvutasid Slater kolleegidega välja, et Maa jäämassiivid - sealhulgas mägiliustikud, Arktiline jäämüts ja mõlema pooluse mandrijää - kaotasid 1994. ja 2017. aasta vahel ligi 28 triljonit tonni oma kaalust.
Teadlaste sõnul suurenes selle perioodi vältel jää kadumise kiirus ligi 60 protsendi võrra.