Intervjuu ⟩ Eesti saadik Ukrainas: sõjaliselt on meil neilt õppida

Aasta aega ukraina keelt õppinud suursaadik Kaimo Kuusk kinnitab omast kogemusest, et kohalikud hindavad seda pingutust. Foto: Madis Veltman

Eestlastel on 2014. aastast turboarengu läbi teinud Ukraina armeelt õppida, kuidas seista Vene agressiooni vastu, ütleb meie riiki Kiievis esindav suursaadik Kaimo Kuusk.

Kui juulis sai Ida-Ukrainas surma Eesti kodanik, siis kuidas see info teieni jõudis?

Esimese info sai saatkond meili teel Mykola Ilini sõbralt ja võitluskaaslaselt. Ilmselt saatis ta ka meediaväljaannetele üsna samal hetkel kirja, et Eesti kodanik on surma saanud ja Vene pool ei anna surnukeha kätte, kas saatkond saaks aidata surnukeha tagasisaamisel.

Siis hakkasime infot kontrollima. Kuna kirjale oli alla kirjutatud ainult eesnimi, oli see poolanonüümne olukord. Saatsime noote Ukraina kaitse- ja välisministeeriumisse, kasutasime oma kontakte – ma ise suhtlesin Ukraina välisministriga, saatsime sõnumeid ja helistasime –, et saada kinnitust, kas tõepoolest oli Eesti kodanik.

Mitteametlikke vestlusi pidades saime kinnituse üsna kiiresti. Aga ametlikult ei kinnita Ukraina pool hukkumist enne, kui surnukeha on kätte saadud ja tuvastatud. Sellest tuli ka venimine ja reaktsioon meedias kiiremini kui ametlik kinnitus. Aga ikkagi läks kiiresti, sest koostöö ukrainlastega on meil väga korralik.

Kui palju seal lõpuks üldse Eesti saatkonna abi vaja oli?

Surnukeha tagasisaamisel ei olnudki. Seal piirkonnas on OSCE, kelle vaatlejad seal toimetavad ja kes mingeid olukordi vahendab, ning lõpuks surnukeha kätte saadi ja DNA abil ära tuvastati.

Kui sagedased sellised intsidendid üldiselt Ida-Ukrainas on?

Kui mõelda haavatasaamisi ja hukkunuid, siis sellised juhtumid olid ikkagi iganädalased, kuni 1. augustil jõustus esimest korda kuue aasta jooksul vaherahu, mille jooksul Ukraina pool ei ole nüüd kaotusi kandnud – ka mitte haavatutena. Vastane, Vene pool, küll provotseerib – paar korda päevas granaadi- või käsitulirelvade tulega –, aga kaotusi ei ole.

Seda statistikat me jälgisime, nägime ka, et seal sai meedik pihta, aga sa ei seosta seda alguses kuidagi Eesti kodanikuga.

Oli teil üldse aimu, et seal võiks olla Eesti kodanikke võitlemas? Ükskõik kummal poolel.

Me ei teadnud. Mykola Ilini teema tuli uudisena ka meile.

Välistada ei saa, et ühel ja teisel poolel võib neid olla. Kui on vastaspoole, Vene poole mitteametlikud relvaformeeringud, siis nende juhtumitega peaks tegelema kaitsepolitseiamet või Ukraina eriteenistused.

Neist, kes oleksid vabatahtlikena Ukraina relvajõududega liitunud, me hetkel ei tea, kas on rohkem inimesi.

2014. aastani kõõluti kahe maailma vahel. Kui sa arvad, et oled vahendaja, ei ole sa tegelikult kusagil.

Kuidas on lood Eestist tuleva kodanikuühiskonna abiga, mida siis, kui Krimm annekteeriti ja Ida-Ukrainas vastasseis puhkes, anti mingil hetkel väga hoogsalt? Kui palju seda praegu tuleb?

Hetkel on kodanikualgatust vähem. Ukraina kultuurikeskus Eestis organiseerib kodanike tasemel abi, aga ülejäänu on riiklik. Meie saatkond aitab leida neid, kellega koostööd teha.

Eesti riik toetab Punast Risti, UNICEFi ja teisi ÜRO allorganisatsioone – nende kaudu anname humanitaarabi. Aga me katsume rohkem pöörata tähelepanu arenguabile ehk aidata Ida-Ukraina inimestel uuesti oma elu järje peale saada. Arendades ettevõtlust ja tehes muid selliseid asju – katsume anda neile õnge.

Kas neid saab aidata sealsamas Ida-Ukrainas või on nad pigem juba sisepaguluses?

Paljud sisepagulastest on suutnud jääda sama oblasti – Donetski või Luganski – piiresse. Me aitame neid seal.

Aga on ka projekte mujal Ukrainas, kus kaasa lööme. Sisepagulastele antakse näiteks IT-koolitust, teeme koostööd rootslastega, Eesti organisatsioon Garage48 on teinud rootslastega koostööd. Rootslased nopivad sealt andekamaid välja ka. Me võiksime sama teha.

Meie puhul ei ole sellist värbamist märgata olnud?

Hetkel mitte nii aktiivselt.

Kui nüüd mõni inimene loeb seda intervjuud, talle meenub Ukraina ja ta mõtleb, et tahaks ukrainlasi kuidagi aidata, siis mida te talle soovitaksite?

Ukraina kultuurikeskus Eestis tegutseb. Ukraina saatkonnaga Eestis on mul olnud positiivset suhtlust – eriti nüüd, koroonaviiruse ajal –, eriti Ukraina saadikuga, kes on väga tore inimene. Oma abi võib pakkuda ka Ukraina saatkonna kaudu Tallinnas või abiorganisatsioonide kaudu, kus on võimalik ka oma annetus siduda mõne konkreetse mure või probleemiga.

Kuidas suhtuvad ukrainlased Valgevenes valimiste järel puhkenud meeleavaldustesse?