Intervjuu ⟩ Tehver: advokaatide elu Valgevene-sugustes riikides on skisofreeniline

Advokatuuri esimees Jaanus Tehver. Foto: Sander Ilvest

Olukord Valgevenes sundis hiljuti reageerima ka Euroopa Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu (CCBE), kes on viimastel nädalatel koguni kaks korda saatnud president Aljaksandr Lukašenkale kirja, kus väljendab muret sealsete kolleegide ahistamise pärast.

CCBEsse kuuluva Eesti advokatuuri esimees Jaanus Tehver tõdeb, et kuigi pärast augustikuiseid valimisi olukord eskaleerus, on tema Valgevene kolleegidel järjest tõsisemad probleeme olnud juba aastaid. Ning kuigi advokaaditöö ohtlikkusest ei räägita tihti, on CCBE viimastel aastatel pidanud sadu kordi pöörduma riikide poole, kus nende kolleegid on ohus.

Juristide õigustest räägitakse vist vähem kui näiteks ajakirjanike omadest.

Jah. Kuigi olen näinud väidet, et elukutse ohtlikkuse seisukohast on ajakirjanikud number üks ja advokaadid number kaks.

Professionaalide ringkonnas räägitakse sellest ikka teatud määral. Lihtsalt, kui ajakirjanikud räägivad ajakirjanike asjadest, siis on vahetu väljund muule ühiskonnale kohe võtta. Advokaatide omavaheline arutelu iseenesest avalikkuse ette ei jõua, võib-olla see on põhjus, miks sellest vähem räägitakse kui ajakirjanikest.

Mis riikides on kõige ohtlikum olla advokaat?

Neid riike on päris palju, probleemid on erinevad. Riigid, mis selles valdkonnas kohe esimesena ette tulevad, on ühelt poolt totalitaarsed režiimid, nagu Iraan, Süüria, Hiina.

Siis on probleemsed Filipiinid, kõikvõimalikud Kesk-Aasia riigid – Türkmenistan, Usbekistan, Kasahstan –, loomulikult Venemaa, eriti Krimm viimasel ajal, Moldova. Ka Ladina-Ameerikas Kolumbia.

Probleemseid kohti on päris palju. Euroopas on meile viimasel ajal kõige lähem ehk Türgi, nüüd kõige hiljutisemate sündmuste valguses ka Valgevene. Valgevene probleemid pole tekkinud ainult viimaste valimiste järgse olukorraga, vaid varem.

Üldiselt on see totalitaarsete režiimide fenomen, aga mitte ainult. Ka sellised riigid, mida me tavaliselt seostame suhteliselt mõistliku demokraatiaga – näiteks Mehhiko ja India.

Mõlemas riigis on oma eripära. Mehhikos on vihane võitlus narkokaubanduse ja organiseeritud kuritegevusega, mis muuhulgas toob kaasa ka rünnakuid advokaatidele. Indias on rahvuste ja usundite problemaatika, moslemite tagakiusamine ja sellega seonduv.

Milline on see tüüpiline valdkond, kus õiguse esindaja n-ö pahandustesse sattub?

Kõige tõenäolisemad rünnakuohvrid on laias tähenduses inimõiguste eest seisjad ja n-ö riigi vastu protsesside algatajad.

Aga kohe seal üsna lähedal on kriminaalõigusega tegelevad advokaadid, kes ka vaieldamatult demokraatlikes riikides võivad ohtu sattuda.

Mõni aasta tagasi toimus Lätis suhteliselt suurt tähelepanu pälvinud advokaadi mõrv. Holland on paari viimase aasta jooksul juristkonda täiesti šokeerinud: tundub, et kriminaalõigusega tegelevad advokaadid on seal sõna otseses mõttes palgamõrva ohvriks langenud.

Kui palju on Eesti advokatuuri jõudnud juhtumeid, kus advokaat hakkab iseenese turvalisuse pärast muretsema?

Siin tuleb õnneks teadvustada, et meie oleme siiani olnud väga privilegeeritud olukorras, ma praktiliselt ei ole kuulnud, et mõni kolleeg oleks pidanud oma füüsilise julgeoleku pärast tõsist muret tundma.

Seda, et keegi kusagil midagi läbi trellide ütleb, ikka juhtub ja mingeid mitte eriti tõsiselt võetavaid ähvardusi lendab aeg-ajalt, aga midagi võrreldavat sellega, mis on probleem mujal maailmas, meil tegelikult ei ole.

Mis ajendil jõudis Euroopa advokaatide katusorganisatsioon punkti, kus otsustas, et tuleks saata kiri Valgevene presidendile Aljaksandr Lukašenkale seoses inimõiguslaste olukorraga seal?

See kiri, mis läks augustis, oli otseselt ajendatud pärast valimisi vallandunud vägivallast ja selle üks osa oli terve hulga advokaatide vähemalt esmapilgul täiesti alusetu süüdistamine mingisugustes kuritegudes ja nende kinnipidamine.

Aga tegelikult on Valgevene advokaatide olukord olnud CCBE tähelepanu all juba mitu aastat. See, kuidas seal valitseva režiimi seisukohalt problemaatiliste küsimuste tõstatajaid on advokatuurist lihtsalt välja visatud, nende suhtes on püsti pandud lihtsalt fabritseeritud distsiplinaarasju ja igapidi üritatud nende tegevust takistada, on vana probleem.

Olukord tekitas seal muret juba aastaid, nüüd see eskaleerus.

Kui palju on Eesti advokaatidel kontakte Valgevene kolleegidega? Mis elu nad elavad?

Mul personaalselt on neid kontakte vähe. Advokatuuride tasemel on meie kontaktid võrdlemisi piiratud; kellel on personaalsed kontaktid välja kujunenud, see midagi teab, ja paljudel ei ole võib-olla üldse mingit kokkupuudet.

Seda, mis elu seal elatakse, ongi meil ehk raske mõista, eriti minu generatsiooni inimestel, kellel puudub kogemus, kuidas tegutses advokaat meie ajaloos mõnikümmend aastat tagasi lõppenud totalitaarse režiimi perioodil.