Mali on pakkunud eestlastele mitut võimalust silma paista

  • Mulluse Gao baasi rünnaku tõrjumisel täitsid otsustavat rolli just eestlased.
  • Üldiselt väldivad Mali islamistid Barkhane'i sõdurite ründamist.
  • Eesti eriväelased saavad Mali Marsi-maastiku tarbeks täiesti uut tüüpi sõidukid.
  • Mõned Prantsuse sõdurid on liikunud praktiliselt otse Gaost Tapale.

ESTPLA-7 patrullis.

FOTO: Veebel Aivar Aas/Mil.ee

Justkui saatuse irooniana üritas prantslaste Gao sõjaväebaasi ülem mullu 22. juulil parasjagu videokonverentsi teel veenda Barkhane’i missiooni ülemat baasi turvaperimeetri tugevdamise vajalikkuses. Korraga käis kärakas ja tema kontoris kukkusid lambid laest. Veenmistöö i-le olid just täpi pannud lõhkeainet täis ÜRO autos ja vormides baasi pääslasse sõitnud islamistid.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Nende edasikulgemise peatasid tol hetkel pääslat valvanud Scoutspataljoni sõdurid. Kuigi kuus eestlast ja avaliku info kohaselt umbes samas suurusjärgus Prantsuse sõdureid sai viga, õnnestus nurjata islamistide plaan nii edasi baasi pääseda kui ka seal teenivad inimesed õhku lasta.

Erioperatsioonide väejuhatuse ülem kolonelleitnant Margus Kuul rõhutab, et ta ise seal ei viibinud – ega olnud seal ka tema alluvad –, aga möönab talle teadaoleva info põhjal siiski, et Eesti sõduritel oli tolle rünnaku tõrjumisel määrav roll.

Tolle sündmuse erakorralisuses ei kahtle ka kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja Tuuli Duneton. Prantsusmaa kolleegidega asju ajades on ta ise kuulnud kiidusõnu Eesti kaitseväelaste tegevuse kohta rünnaku tõrjumisel.

«Värava valvamine ongi niivõrd kriitilise tähtsusega võime,» ütleb Duneton. «Prantslased hindavad väga, et eestlased julgesid vastu hakata.»

Islamistid pigem pelgavad

Mulluse intsidendi ajal Gaos teeninud kapten Edgar Pau arvab, et pärast toda vahejuhtumit sealset Barkhane’i missiooni baasi enam väga rünnata ei taheta.

«Arvatakse, et rünnakule eelnes väga pikk ja ressursimahukas eeltöö. See, et nad läbi kukkusid, oli väga hea,» räägib Pau. «Üldise kuvandi mõttes: nad tulid, lasid ennast õhku ega tapnud kedagi – ei eestlasi, prantslasi ega kohalikke –, vaid kukkusid läbi. Jah, vigastusi oli, meditsiinis (arstiabi saamas – toim) käis väga palju inimesi, aga hukkunuid ei olnud.»

Pau sõnul paistab, et islamistid üldiselt ei tahagi väga Barkhane’i vägedega vastakuti minna. «Nad võivad sõdida kohaliku armeega, pidada tule­vahetusi nende grupeeringutega, aga pigem väldivad Barkhane’i üksusi, kellel on teadmised, taktika, tulejõud, masinad,» sõnab ta.

«Isegi kui operatsioonid olid, on neil nii hea vaatlusvõrgustik, et siis, kui prantslased liikusid, ei toimunud midagi. Niipea, kui kohalik armee jäi kuhugi linna üksi, oli kohe kusagil tulekontakt. Kui prantslased kohale jõudsid, oli vaikus majas,» lisab Pau.

«Gaos on palju üksusi. Seal on Barkhane, selle kõrval kohe kohaliku armee ja ÜRO MINUSMA missiooni baasid. MINUSMA-l on kopterid, Barkhane’il on kopterid ja väga keeruline on hakata mingit rünnakut korraldama, sest sa tead, et ei tule sealt tõenäoliselt eluga välja, sest seal on lihtsalt nii suur jõudude kontsentratsioon,» lausub Pau. «Tegelikult olid kopterid üsna kiiresti õhus ka siis, kui plahvatus käis.»

«See oli sõnumi saatmine: «Tere, me oleme siin. Me võimegi tulla ÜRO värvides väravasse.»,» iseloomustab ründajate motiivi Kuul. Ta ei kahtle samas, et tema Prantsuse kolleegid saatsid islamistidele ka vastusõnumeid: «Ei läinud vist väga palju aega, kui hakati nende liidreid maha noppima.»

Tagasi üles
Back